Koolis minu jaoks enam midagi ei toimunud. Ei olnud mul seal sõpru ega ka vaenlasi mitte. Rasked hetked olid kui pidin kirjutama kirjandi teemal "Minu sõber" või midagi sellist. Mul oli pinginaaber küll, ja tema kunagi oli olnud parim sõber (siis kui ma veel suhtlesin), aga nüüd elas tema ühes maailmas ja mina teises. Õppimine läks mul hästi, omandasin lennult nii reaal- kui humanitaaraineid, ainult aritmeetika oli raske. Arvutada ei osanud. Käitumishinne oli ka enamasti eeskujulik, olin vaikne ja tagasihoidlik õpilane. Õppida oli päris huvitav. Aga
vahetunnid olid jubedad. Vahetunni ajal pidime koridoris ringiratast jalutama. Teised jalutasid paarikaupa või kambakesi, mina üksinda. Nõme.
 |
| Pildil on valesti - värvid olid väljaspool, sees oli hall |
|
Eriti selgelt tajusin muust maailmast isoleerituse tunnet keskkoolis. Varem oli pakkunud lohutust hobidega tegelemine, aga enam sellest ei piisanud. Nägin inimesi enda ümber, nad olid kuskil lõbusas ja põnevas maailmas, kuhu minul pääsu polnud. Ma vaatasin neid nagu klaaskupli alt, nad olid nii lähedal, aga ometi kättesaamatus kauguses. Ootasin koolipäeva lõppu, lootes, et kodus olen "päris maailmas", kuid ei olnud. Kodus olles lootsin, et koolis lõpuks jõuan teisteni. Ei jõudnud. Kõige parem oligi olla teel, teel punktist A punkti B, sest niikaua kuni kestis teelolek, niikaua oli lootust, et kohalejõudes "jõuan kohale".
Sarnast tunnet kohtasin aastakümned hiljem Albert Camus' "Võõrast" lugedes:
Panin samal ajal tähele, et kõik siin saalis kohtasid tuttavaid, hõikasid üksteist ja vestlesid nagu kuskil klubis, kus inimesed oma tutvuskonda eest leides rõõmu tunnevad. Nõnda seletasin endale ka kummalist muljet, nagu oleksin mina siin üleliigne, midagi kontvõõra taolist.
Nüüd on see tunne minust ära kadunud, vahest harva ainult on tulnud.
Keskooli ajal oli mul mingi salapärane tervisehäda. Väike palavik oli pidevalt. Kui oli üle 37,5 siis oli omamoodi mõnus tunne, paha ei olnud millalgi. Aga arstide soovitusel ma puudusin koolist kuu või kaks. Õppisin kodus, ja mingeid probleeme see ei tekitanud.
Põhikooli ajal ema küsis, kas mind koolis narritakse. Ei narritud. Pigem kardeti natuke. Küsisin emalt, et miks peaks mind narritama. Ta vastas, et ma olen nii kõhna ja kole, põhjust oleks palju. Muidugi oleks, aga siin tuli kasuks minu sõjakus ja kaklemishimu.
Võisin olla 12-13-aastane, kui meie kooli tuli üks "paha poiss" kuskilt mujalt koolist. Oli paar aastat minust vanem. Tema üritas hakata mind kiusama. Peale tundide lõppu garderoobide juures seisis minu ette ja puudutas mind jalaga ja ütles midagi haisemise kohta. Ma tõmbasin rusikad rulli ja vahtisin talle alt üles otsa. Ja ma nägin ta silmis hirmu ja segadust. Sellest aitas. Rohkem ta minusse ei puutunud ega ükski teine ka. See poiss on nüüd muuseas üks väiksem New Age guru ;)
Ühte tüdrukut, kes mulle meeldis, kiusati küll. Temasse ma olin armunud. Aga mulle andis see jällegi võimaluse õilsa eesmärgi nimel kakelda. Nimelt kujunes sellel tüdrukul välja paariliikmeline kaitsemeeskond, mina olin üks kaitsjatest. See oli poisilik vägivald. See tüdruk kutsus mind ükskord külla. Ja ma ei läinud. Ma ei tea ise ka, miks ma ei läinud. Mul oleks nagu mingi pidur peal olnud. Ma kuulsin tema kutset, kuid see ei tekitanud minus mingit reaktsiooni.
Aga naiseliku vägivalla suhtes olin kaitsetum. Naiselik vägivald on kavalam ja pealtnäha vägivallatu, sellele on raskem vastu hakata. 11-aastaselt olid mul veel pikad juuksed ja ema soovil kandsin neid üle pea kammituna, juukseid hoidis üleval peavõrukujuline kumer kamm. Samasugune oli mu vanatädil. Võite aimata kui nõme see lapsele tundus. Aga oma emale seda öelda ei tulnud mul mõttessegi. Vahetunnil jalutades tavatses mu pinginaaber minust mööda jalutada, mu peast kamm võtta, sellega paar korda läbi juuste tõmmata ja siis see mulle pähe tagasi torgata. Sellisel puhul ei aidanud ei rullis rusikad ega tige pilk. Muul moel ma end kehtestada ei osanud.
Kõige rohkem vihkasin ma igasuguseid pidusid - klassiõhtuid, diskosid, eriti lõpupidusid. Esimesi oli võimalik vältida, aga lõpupidudele pidin end ikka kohale vedama. Peod olid kõige mõttetum asi üleüldse.
Kaheksanda klassi lõpupeo jaoks pani ema mind riidesse, st valis oma maitse järgi riided. Need ei meeldinud mulle üldse. Aga ma oli hea laps ja ei vaielnud milleski emale vastu. Ja tegelikult oli mul ükskõik. Tema jaoks olid lõpupeod väga tähtsad, minu jaoks ebameeldiv kohustus. Peo ajal olime kuskil suvilas, klassijuhataja oli ka. Õhtul oli suurem osa õpilasi oli kuskil paaridesse jagunenult või kampades omaette, mõned üksikud sh mina kuulasid klassijuhataja jutustatud muinasjutte. Mõni jutt oli tegelikult täitsa mõnusalt õudne, saksa muinsjutud mäevaimudest jms olid. Aga ikkagi tundsin end kehvasti. Päeval olid kõik kuskil ära, mina jäin suvila pererahvale silma ja nad andsid mulle paar hästi määrdunud käterätti pesta. Kausis ja seebiga. Mul oli hea meel, et tegevust saan ja pesin kohe mitu tundi järjest - lõpuks läksid rätikud puhtaks ka! Ma ikka olen mõelnud, et kas pererahvas ka märkas. Vaevalt et keegi kunagi viitsis neid niikaua seebivees solgutada.
Keskkooli lõpp ja vanus 18 peaksid olema iga neiu kõrgaeg, vähemalt vanasti oli nii. Lõpukleit ja lõpukingad olid väga tähtsad asjad. Mina vihkasin oma lõpukleiti, kingi ma ei mäletagi. Lõpukleidi õmbles ema ise. Sellise lõikega, mis pidi minusugusele luuavarrele kohevust juurde andma. Aga tühja sest kleidist.
Pidudel oli üks väga raske koht see, kui juhtus mängima selline muusika, mis mulle meeldis. Sest siis andis mu tantsusõltuvus endast märku. Õnneks enamik sel ajal pidudel mängitavast moemuusikast jättis mind külmaks, kuid mõned lood siiski mõjusid. Ja siis pidin ma tantsida saama, muidu hakkasin tõmblema. Sel ajal ei olnud aga üksinda tantsimise kommet. Ega olnud ka seda kommet, et naised omavahel ringi moodustavad ja tantsivad. Pidi ootama, et poiss kutsub. No ja kes see mind kutsus. Keskkooli lõpupeol aga leidsin sellise hetke, kus hea muusika mängis toas, aga kedagi teist ei olnud. Üritasin omaette tantsima hakata. Aga siis tulid sisse kaks teist tüdrukut, üks neist harrastas pantomiimi ja ta tahtis teisele ka üht-teist omaette olles näidata. Ja mina olin üleliigne. Üks neist tüdrukutest pärast tuli minu juurde ja kutsus mind hiljem kuhugi. Ma olin kindel, et mitte halvas mõttes, sest ma sain nii temaga kui kõigi teistega hästi läbi. Kuid ma ei läinud jällegi. Ma kuulsin kutset, kuid mingi pidur oli peal, mis takistas mind reageerimast. Mõistusega ma tahtsin minna. Võibolla oli see energiapuudus? Teised tõlgendasid seda ilmselt palju halvemini. See on sama asi, mille pärast ma ei suutnud veel üsna hiljuti inimestele "tere" öelda.
 |
| Alan Derwin, Isolation |
