Ma ei kartnud sünnitama minnes mitte põrmugi. Kui lapse südametoonid sünnituse käigus kaduma hakkasid, siis otsustas arst erakorralise keisri teha. Mul olid ikkagi väga kitsad puusad. Valude käes olles mõtlesin, et see on kuramuse piinarikas surm. Valu muutus aga kõige hullemaks alles siis, kui teadsin, et mulle tehakse narkoos ja ma varsti valust pääsen. Aga pärast sünnitust jäi see kõigest kaugeks mälestuseks nagu oleks unes olnud.Mingit sünnitusjärgset depressiooni mul polnud. Mul oli tunne nagu oleksin endale kodulooma saanud. Vahest kartsin, et laps sureb ära, nii habras tundus see väike eluke. Lapse isale olin kirjutanud kirja, kus lubasin, et mina temalt alimente ei võta. Ta kahtlustas, et ma lapse selleks sain, et teda endaga siduda.
Last oodates olin hakanud muret tundma oma materiaalse külje pärast. Elasin vanemate juures. Tahtsin võtta lisatööd. Esitasin avalduse Maksimarketi müüja kohale. Nägin unes "vastuvõtmise tunnet". Saingi tööle. Mind pandi tegema väga mitmeid töid, sain kõigega hästi hakkama, mul oleks seal jätkates olnud võimalus saada kingaosakonda tööle või siis rahanduse poole peale. Olin "peakassale" jäänud silma täpsuse ja usaldusväärsuse poolest. Oli see "peakassa" vast naine - müntide hunnikule peale vaadates ütles ära kui palju seal on.
Varsti pärast lapse sündimist sattus mulle kätte "Äripäeva" leht. Ma üldjoontes teadsin, misasi on aktsiaturg ja kuidas see käitub, abi oli Villu Zirnaski raamatust "Raha, pangad ja finantsturud". Äripäevast avastasin, et ka Eestisse oli just jõudnud ettevõtete noteerimine börsil. See oli 1996. aasta alguses. Mõtlesin, et "hüppan rongi peale", selles et see rong sõitma hakkab, ma ei kahelnud.
Hiljem töökaaslasest selgeltnägija ütles, et see oli mulle saatuse poolt hüvituseks selle eest et mind lapsega maha jäeti. Viisin kõik oma säästud noorele Tallinna Börsile ja kui isa nägi, kuidas raha kasvas, andis omalt poolt lisa. Siis käis arveldamine sularahas. Sõitsin trollis, mantli taskus 30 000 krooni. Raha rohkem kui kümnekordistus aastaga. Järgmise aasta alguses ostsin omale korteri. Olin ettevaatlik, müüsin juba aasta alguses, krahh tuli aga alles sügisel, kus paljud omast ilma jäid.
Niiviisi sain endale päris oma kodu.
Kui sain aasta pärast Õigustõlkekeskusesse tööle, siis ka seal mängisin börsil, siis aga juba USA omas ja siis sain ka suurte kaotuste osaliseks. Ja sain tunda tõelist mänguhasarti, mis tekkis reaalajas muutuvaid noteeringuid jälgides - vilkuvad punased ja rohelised numbrid, pidevalt muutumas. Kuid jällegi - enesekontroll ja/või pidurdusmehhanismid said tundel sabast kinni ja ma ütlesin stopp. Mängusõltlast minust ei saanud.
**************
Nüüd oli mul laps ja korter, mees oli veel puudu. Alustasin uue hooga tutvumiskuulutuste panemist. Suhtlesin ka Beebiklubi meestega, ühte olin vahepeal armunud, aga nagu alati - need keda tahtsin mina, need ei tahtnud mind ja vastupidi. Kohtusin hulga huvitavate inimestega, kuulsin palju huvitavaid elulugusid. Beebiklubi juhiga koos tegime natuke ka ise tutvumisteenust, meil oli meeste-naiste kataloog ja telefoninumber ajalehes. Hästi palju küsiti seksteenust.
 | |
| Kitagawa |
Jätkasin suhteliselt juhuslike suhetega, aga nüüd juba võtsin beebipille ja päris esimesel kohtumisel voodisse ei läinud. Poja isa Marko hakkas ka mind aegajalt vaatamas ja magatamas käima. Olin ikka temasse armunud. Ükskord sattusin talle peale kui ta oma naisega jalutas. See oli valus. Aga tema tahtiski just kahte naist pidada, mind ja teda - pidi hea olema, kui on üks alati tagavaraks. Sellepeale tegin suhtlemisele järsu lõpu, tõmbasin telefonijuhtme ka välja. Ühel aastavahetusel olin joonistanud selle teise naise pildi ja pannud ta põlema, soovides et nad Markoga lahku läheksid. Aga lõppu ütlesin miskipärast "Issand, sinu tahtmine sündigu". Nii sain vastutuse oma pealt ära. Nüüdseks on nad ammu lahku läinud..
Sel ajal oli mul ka päris sõbranna - Eve. Meil olid ühised vaimsed huvid ja mõlemad olime õnnetult armunud. Sel perioodil ma suhtlesin päris palju just selliste natuke "uhhuudega" ja üldiselt oli kõik ilus, kui ainult armuvalu ja meheigatsust poleks olnud.
1996. aasta detsembris olin laagris Lilleoru keskuses, mis oli sel ajal veel üsna algusjärgus ja Ingvar Villido oli veel tavaline inimene nagu me kõik. Seal olles olin jällegi armuvalust kõveras, üks mees sealt meenutas mulle Markot ja mul oli teda valus vaadata. Aga sellest hoolimata tuli üks väga imelik ja meeldejääv kogemus. Oli mingi grupimeditatsioon. Juhendaja ütles, et selle käigus on võimalik kogeda ... (ei mäleta tema sõnastust).
Mingil hetkel pani juhendaja maki pealt mängima tumeda undava ühtlase
heli, siis käskis meenutada mentooli-tunnet .... Ja siis - laksaki! -
ühendas mind millegi kirjeldamatult suure, võimsa, ühtlase, kõikjalt
läbitungiva, halastamatu, kõikehõlmavaga jne-jne ülivõrdeid, ikka on
ebatäpne. Ei olnud seda "bla-bla-bla"-armastust, oli täielik ja
halastamatu neutraalsus. Silmapilguks. Oli tunne, et lähen lõhki, kui
see kestab. Tõusin püsti ja läksin välja. Oli talveöö, tähed paistsid.
Tähistaevas oli midagi sellestsamast tundest, kuid paljupalju nõrgemal
ja täiesti "seeditaval" hulgal. Kui tuppa tagasi jõudsin, oli teema juba
unustatud, ma ei tea, mida teised tundsid.
