13. Elu seestpoolt vol 2

1983. aasta august oli väga soe. Raadio Luxemburg mängis pidevalt Creatures'i "Miss the Girl"i. Isa ja ema olid köögis pikka aega tülitsenud, tüli oli neil nagu tavaliselt selline intelligentne, aga pidev üksteise kallal närimine. Mul oli paha tunne selle pärast, tõesti paha. Läksin õue, kahe kirsipuu vahel oli võrkkiige, heitsin sinna pikali. Päeval oli olnud liiga palav, aga õhtu oli ideaalne, nii ülimalt ideaalne kui inimese jaoks üldse olla saab - sume,  pime ja kuskil 20-25 kraadi sooja. Lamasin selili võrkkiiges ja must öötaevas oli mu kohal. Kosmos


kogu oma lõpmatuses ja külmuses. Ja ometi on siin, planeedil  Maa, nii ideaalne paik inimese jaoks. Kuidas see saab nii olla?! Tundsin selle pärast, et see ikkagi niimoodi on, iga viimase kui keharakuga nii täiuslikku rahulolu, et mõtlesin, et "enam paremaks minna ei saa, nüüd võiks küll ära surra". Mõtlesin, et kas see ongi nüüd killuke nirvaanat? Ilmselt mitte. Midagi natuke sarnast tundsin tänavu (2013) suvel. Oli õhtu. Asfalt metsa vahel lõhnas nii hästi kui väike asfalttee metsavahel üldse lõhnata saab. Ja siis ma mõtlesin, et heidan tee peale magama, las autod sõidavad must üle. Siis see hea tunne jääb kestma või nii kuidagi. Saaks ennast "välja lülitada" mitte siis kui on halb, vaid siis kui on hea.




Tipi-koolis ei läinud mul hästi. Ei osanud lihtsalt. Jalutasin loengute ajal Koplis ja Linnahalli ümbruses. Linnahall oli ja on minu meelest Tallinna üks ilusamaid hooneid, meenutab maiade püramiide, kuid vertikaalselt tagasihoidlikum. Üldse uitasin palju kõrvalistes linnaosades, seal oli ajalugu nähtav ja "kombitav". Vahest vene kutid või tšurkad üritasid külge lüüa. Mina ei puutund neid ja nemad ei puutund mind.

Aga koolis oli kõik vale-vale-vale. See oli väga vale. Ma tundsin ennast sellepärast halvasti.

Ma tavaliselt ei rääkinud oma asjadest kellegi. Sõpru mul polnud ja vanematele ma lihtsalt ei osanud rääkida. Aga sel korral ma olin nii kaugele viidud, et ma ütlesin ikkagi emale, et ma tahan TPI pooleli jätta või siis vähemalt aasta akadeemilist võtta. Ma olin neljandal kursusel, aasta 1986 algus. Ohhh ja sellest tuli nii suur pahandus, et ... muidugi ma kahetsesin rääkimist. Esimese suure vihaga teatas ema, et viskab mu kodust välja. Esimene viha läks mööda, ei visanud välja. Ma ei oleks läinud ka, mitte kanguse pärast, vaid jõu puudumise pärast. Kuhu mul minna oleks? See õhtupoolik kurnas mind täiesti ära. Olin tõesti viimase piisani tühjaks pigistatud.

Despair, Nico Conradie foto
Füüsikaeksami lugu oli samast seeriast. Ma arvasin, et on suuline eksam. Läksin sellise arvestusega, et keskmiste hulgas jõuan vastama. Ema ukse peal hüvastijätuks ütles, et ära karda, ükskõik mis hinde saad, ikka on hea. Aga eksam oli kirjalik ja minu sinnajõudes juba ammu alanud. Mina läbi kukkunud. Ütlen emale, et kukkusin läbi. Hirmsasti hakkas riidlema. Et kui oleksin õigeks ajaks jõudnud ja siis läbi kukkunud, siis oleks OK olnud, aga nüüd ei ole. No ei osanud kuidagi olla.

Mis mul muud teha oli, kui läksin ikka ja jälle oma tuppa, panin muusika mängima ja tantsisin. Üks suur lemmik  Joy Divisioni'lt oli "Digital", mul oli lindil see versioon, mis oli üldse viimane live-lugu enne laulja enesetappu 18.mail 1980. aastal. Emotsioon selles loos on vapustav ja vapustav on ka see, kuidas ülejäänud bändi liikmed IC meeleheitega kaasa lähevad.

A.T.Фоменко illustratsioon "Meistrile ja
Margaritale", Pilatuse ja Ješua vestlus
Nagu juba eelmises postis öeldud, oli 1986. aasta 18. mai samuti pühapäev ja mina 22 aastat vana. Olin juba aastaid tagasi selle päeva endale mälusse märkinud. Et vaatan siis, kuidas tuju on. Hea nöör oli ammu olemas. Sel nädalavahetusel olid isa-ema nagu tellimise peale maale sõitnud. Ma ei oska ise ka öelda kui tõsiselt ma seda mõtlesin. Mingit kirja ma ei kirjutanud.. Ilmselt öö läbi kuulasin muusikat, varahommikul läksin selle kirsipuu juurde, kus võrkkiige kaugem nöör seotud oli. Ma ei mäleta kas nööri oksa külge sidusin, ei mäleta ka, kas kast või taburet oli. Kuskil ma igatahes istusin. Ma ei tea üldse, miks ma õue läksin, toas polnud õiget kohta või? Ma ei mäleta ka, kas ma pead silmusesse proovisin. Niipalju kui ma oma saatust ette näen - oma surma ma ei näinud. Ilus hommik oli, taevas oli selge ja sinine. Igatahes mingi "kulminatsiooni" hetk oli see, kus ma mõistsin, et mul ei ole vaja oma vanematele seda jama korraldada,  no tõesti ei ole vaja; pealegi nad oleks ehk arvanud, et ma seda mingi õnnetu armastuse pärast tegin. Mingeid suhteid mul aga absoluutselt polnud. Ja teiseks, vb isegi tähtsam: ma olin armunud surma ja ma ei tahtnud, et surm selle tunde enneaegu ära võtab. Otsustasin, et ma võin seda teha iga hetk tulevikus, mitte just praegu. Aega on. Sealt edasi hakkasin teadlikumalt "piiri peal" elama. Tänavu lugesin Albet Camus't ja ta oli enamvähem sarnasele seisukohale jõudnud oma "Sisiphose müüdis". Lahe ju. Mis nöörist sai, ei mäleta.



**********

Nüüd tagantjärgi seda kirjutades saan aru, kui raske aeg see meile kõigile oli - vend oli minemas sõjaväkke (aprillis oli toimunud Tšernobõli katastroof, kartsime et ta saadetakse sinna) ja isal tuli sellest deprekas, käis Paldiski maanteel ravil. Ema polnud oma venna surmast 1985. aastal veel üle saanud. Minu jama polnud tõesti kellelegi vaja.

*********



Ükskord nägin und, mis oli nagu muusikavideo Joy Divisioni "Heart and Soul"ile. See oli mõrvade ja enesetappude seeria. Meeles on kaks stseeni. Sõidab mees autos. Jääb punase tule taha seisma, võtab püstoli ja laseb kuuli pähe. Mees hüppab kõrghoone katuselt alla, aegluubis langeb, pintsakuhõlmad laperdavad tuules, ta kukub maha ja puruneb kildudeks nagu olnuks ta klaasist. Mõrvad olid ka, aga neid ma ei mäleta. Refrääni sõnade "Heart and soul, one will burn" asemel oli üks eestikeelne fraas. Tegelikult oli Ian Curtis luuletajana parem kui lauljana.

Tõmbasin toa põrandale joone tähistamaks katuse serva ja tantsisin serva peal, keskendudes tundele, et ainult üks samm lahutab elu ja surma. Üks väike samm.

1987. aasta kevadel lõpetasin TPI. See oli masendav. Kummalisel kombel oli siis surma üle meelisklemine kadunud ja asemele oli tulnud lihtsalt must masendus. Magasin palju, päeval istusin kuskil toa seinaääres maas, suht pidevalt oli iiveldustunne. Koolis pandi mulle rahuldavad hinded ainult selle pärast, et olin sellise näoga, et kohe tapan end ära. Öeldi nii. Lõputöö sellel eksemplari, mis mulle jäi, sellel rebisin lehed ükshaaval välja, lõikasin kõik peenikesteks ribadeks ja põletasin ära. Nii vihane olin selle peale.

Hamburger Lady, vist mingi plaadiümbris
Sel ajal oli kohustuslik töötamine kolm aastat õpitud erialal. Paremad õpilased said valida paremad töökohad, mina olin viimaste seas. See töökoht, kus ma paar aastat tagasi praktikal olin ja kus mulle isegi meeldis, selle töökoha kohta küsis üks tark grupikaaslane (jube kihvt tüdruk muide, laheda näo ja laheda liikumisega), et kas ta võib selle omale võtta. Mina ütlesin jah. Kuhu mind suunati, seda ma ei mäleta.

Tahtsin suunamisest lahti saada, see oli osalt nagu ka protest kehtiva korra vastu. Mu silmad ei kannatanud tolleaegsete kuvarite ees istumist ja pea hakkas ka valutama. Käisin silmaarstil ja rajooni(pere)arstil, mingit viga ei leitud. Lõpuks läksin Paldiski maanteele. Algul küsiti, et kas ma tulen oma isa pärast. Ütlesin, et enda pärast. Ega ma pikalt ei rääkinud, muusikast ja piltidest rääkisin, surma-teemat ei puudutanud. Psühhiaater oli mees ja igavesti laheda, sünge ja hullu pilguga. Mind küsitlleti, mängiti sõnapaarimängu, pärast anti praktikantidele "harjutada". Neile ma joonistasin ja kirjutasin ja ei mäleta mida veel pidin tegema. Päris huvitav oli. Igatahes mulle kirjutati tõend, et ma ei pea määratud kohale tööle minema. Kas mingi diagnoos ka oli, ei tea. Jõudsin näha, et minu sünniaasta haiguslugude kaust oli teiste aastate omast palju paksem. Hullude aasta.

Õpitud amet oli programmeerimine. Sellest tööst loobumine oli võibolla minu elu suurim valevalik. Ja võibolla ei. Pigem siiski ei.


Aga tegelikult on kõik hästi.