11. Kõrgkool, auahnus ja elu väljastpoolt

Õppima läksin Tallinna, eriala, mis mind eriti ei huvitanud, kuid aimasin selle perspektiivi. Ja õigesti aimasin. Aasta oli 1982 ja läksin õppima programmeerimist.

Isale meeldis see kangesti, tema kartis, et lähen Tartus hukka. Minul jälle ei olnud jõudu suuremat elumuutust ette võtta ja pealegi ei oleks ma ühikas omaette tantsida saanud. Niiet kaunis meelsasti nõustusin. Eelmistel aastatel oli sellele erialale suur konkurss olnud, sellepärast õppisin kõvasti. Koolis meil ei olnud ühel aastal füüsikaõpetajat. Füüsikaalastes teadmistes sellepärast oli suur auk. Suvel võtsin füüsikaraamatu ette ja tegin selle järgi endale kõik selgeks. Ja uskuge või mitte - peale seda kui olin teemast "Elekter ja magnetism" aru saanud, siis tekkis hetkeks selline mõistmine, et saan aru veel millestki, millest õpikus juttu ei olnud, mingid üldised ja kauged seosed - ja see oli äraütlemata mõnus tunne, parimaid siin maailmas. Sarnast "maailmast arusaamise" tunnet sain tajuda veelgi, kui ükskord vaatasin hämaras kuuris keskkooli bioloogia õpikut, kus oli kirjeldatud, kuidas DNA-molekul endast koopiat teeb. Kui keskendusin sellele, mis õpikus oli ütlemata jäänud, siis tuli jälle see kummaline mõistmise-hetk. Et ma nagu teaksin nüüd, mis asi on elu, või kuidagi nii.

Niiet õppisin hoolega. Aga minu kurvastuseks just sel aastal konkurssi ei olnud. Ma oleksin nii tahtnud konkureerida. Ma oleks tahtnud esiplaanil olla, pürgida edasi, tahtsin saada kuulsaks, tahtsin juhtida. Vanuses 18-19 tabas mind täielik auahnusepuhang. Kui varasemad huvialad olid mul kõik olnud loodusega seotud, siis nüüd ma ise oleksin peale keskkooli valinud edasiõppimiseks juura.

Lugesin Balzaci "Isa Goriot'd", kus Vautrin ütles Rastignac'ile, et auahne olla pole antud igaühele. Ja oi kuidas leidsin selle minu enda kohta käivat! Oli selline eriline põletav ja õhuline tunne. Jalutasin sageli Tallinna vanalinnas, Toompeal, imetlesin klassitsistlike hoonete arhitektuuri, kujutlesin end kõndimas neis saalides tähtsa riigitegelasena, dokumendimapp käes. Eelkõige nägin end võitlevat Eestit vabaks ja seda ilma verevalamiseta. Aasta oli siis 1982-83. Tahtsin kindlasti poliitikasse minna. Aga see hoog vaibus, ei mäletagi kuidas. Tagasi pole tulnud. Klassitsism nii riietuses (ampiir) kui ka ehituskunstis meeldivad mulle siiani kõikidest ajaloolistest stiilidest enim.

Stenbocki maja

Edasi läks asi valesti. Niikaua kui õppekavas olid veel üldained, niikaua täitsa võis koolis käia. Aga kui enamuse saavutasid erialaained, siis läks asi hulluks. Kui ma põhi- ja keskkoolis olin olnud tark (lõpetasin keskkooli ainult kolme 4-ga, üks neist kehaline), siis ülikoolis olin loll mis loll. Ei võtnud mu pea seda eriala. Seda esiteks.

Teiseks probleemiks oli elu üldse. See on ju eluperiood, mis tavaliselt on inimestel kõige seikluslikum ja romantilisem. Eks ma mõnel peol käisin ikka ka. Tudengiläbude vaba õhkkond sobis mulle ka, lauldi igasugu lorilaule - laulda mulle ikkagi meeldis -

Kanarbik ja põdrakanep, põdrakanep kanarbik
Üks on lühike kui suvi, teine nagu sügis, pikk.

Sadismilaulukesi lauldi ka - Teeääres lamavad kaks inimese laipa ... jne

Meie grupis olid ülekaalus tüdrukud. Pidudele oli sellepärast kutsutud mõni poiste grupp. Seal mind ikka tantsima võeti ka. Ei saanud kurta. Ja mõne poisi suhtes tundsin isegi seda seletamatut tõmmet ja lihtsalt sümpaatiatki. Aga midagi edasi ei arenenud mitte ühestki loost. Ma tean ainult, et ühte neist kutsuti Hunduks. 

Sel ajal hakati minus juba naist märkama, mis sest et kaalusin kõigest 39 kilo. Mind viidi kõrvaltuppa. Ma ise oleks ka hirmsasti seksi tahtnud, aga võõrastega ei tohtinud ju. Ja tuttavaks saada ma ei osanud. Väljapääsmatu olukord. Ja nii ma siis peale pidusid õhtuti unistasin, kuidas mind vägistatakse või kuidas ma prostituut oleksin - sest prostituut ei seksi, tema teeb tööd.  Tüüpiline olukord oli see, et pärast mõningast miilustamist ühe või teise kutiga, kui olin juba rohkem või vähem paljas, teatasin, et nüüd ma lähen ära. Ja läksingi. Õnneks tõsiselt keegi vägistama ei hakanud. Ainult üks tüüp sundis ikkagi suhu võtma. Andis alles seepeale koduteel süljata! Meeste tervise suhtes pidi selline põgenemine halb olema. Mul on tegelikult kahju neist kuttidest, aga ma ei osanud paremini.

Üksindus. Susanna Mildeberg

Lähedasi suhteid ei tekkinud ka tüdrukutega, mõtlen siin puhtalt sõprussuhteid. Üks tüdruk meeldis mulle, käisin tema pool ühe korra ja ostsin talt käekella. Rohkem pole kellegi pool käinud ja keegi ei käinud ka minul külas.

Kui varem olin suhelnud (mänginud) venna ja tädipoegadega, siis nüüd olid neil kõigil omad tegemised ja mina sinna ei kuulunud. Nii oli kuidagi läinud. Juba aastaid tagasi. Kurb.

Auahnuse hoog oli mul üle läinud, aga laval esineda oleksin tahtnud ikkagi. Ükskord meie grupi tüdrukud plaanitsesid mingi taidlusfestivali vms raames teha performance'i, kus on inimene ja inimese küljes nööridega kõik tegurid, mis inimest elus mõjutavad. Raha, armastus, seks, lapsed jne. Mind oleks pandud inimese rolli, sest mina pidavat olema sobivalt armetu. Ütleja ise tahtis raha kujutada. Ja rikkaks ta hiljem saigi, kohe päris rikkaks. Kahjuks sellest etendusest midagi välja ei tulnud.

Üks väike lugu veel. Koolis töötas üks noor töömees, ümmarguste anarhistiprillidega.

Ta meeldis mulle. Ükskord kooli puhvetis istus ta minu lauda ja ajas tooli ümber. Me kumbki ei rääkinud midagi.

Hiljem said mõned tudengid, sh mina, tööd küsitlejatena - töö raames sain küll inimestega rääkida - ja ühte korterisse minnes avas ukse seesama poiss. Vähemalt mulle tundus nii. Seesama poiss, aga ta oli aluspükste väel, särk oli ka. Mina siivsa neiuna lõin silmad maha, andsin ankeedi üle ja põgenesin. Neil oli paksust klaasist diivanilaud. Rohkem ei tea ma temast midagi. Hiljem mõtlesin, et kui me oleksime temaga ikkagi käima ja koos elama hakanud, siis oleks mul temaga kaks last väikse vanusevahega ja 90-nendate algul oleksime lahku läinud.