14. Inimesed, kehakaal ja sugutung

Hakkasin otsima töökohta. Mingit lihttööd tahtsin. Sain tööle lasteaeda söögitädiks, 1987 sügis. Suur masendus läks üle, lapsed mulle meeldisid. Lastega ma sain kontakti, selles mõttes oli täiesti põhimõtteline vahe, kas täiskasvanu või laps. Surmaihalus oli kadunud. Kadus nagu tina tuhka, mis sest et edasises elus oli hulganisti üksindust, õnnetuid armastusi ja tõesti masendavaid aegu. Sümpaatia ja mõistmine enesetapjate suhtes aga jäi. Joy Divisioni kuulasin 90nendate keskelgi. JD "järglane" New Order tegi ka mõne päris hea loo: New Order, Fine Time, 1988

Isa deprekas läks üle transendentaalse meditatsiooni abil, nii ta arvas. Vend tuli 1988. aastal sõjaväest tagasi, ta oli Lätis olnud. Sel ajal olid juba hakanud puhuma "muutuste tuuled". Nõukogude Liidu aeg hakkas lõppema. Hakkasin sel ajal Eestimaal toimuvat üles kirjutama. Samal ajal tuli tohutu vaimsuse ja vabaduse puhang. Igal pool hakati rääkima seni keelatud teemadel - erootika, roheline maailmavaade, UFOd, astroloogia jt parateadused; ilmus hulgaliselt selleteemalisi ajalehti, hulgaliselt kursuseid.  Tagantjärele vaadates oli see tõeliselt võimas aeg, mul on väga vedanud, et mu silmad on seda näinud ja meel tajunud. Ise käisin ka mitmes "koolis". Lapsepõlvest oli mul tugev parateaduste põhi all.


TPI juures käis koos Rokiklubi. Ei mäleta, kas alustasin seal käimist juba TPI ajal või pärast lõpetamist. Ühegi poisiga ma seal tuttavaks ei saanud (üks indiaanlasepatsidega kutt mulle meeldis), aga ühe sõbranna sain küll. Kui ma olin tema juures külas käinud ja kohvi joonud, siis oli mul pärast kodus imelik olla, pea käis ringi ja jalad olid nõrgad. Me käisime koos Rocksummeril ka. Ma ei mäleta kui kaua me suhtlesine, pool aastat, aasta-kaks? Ma jätsin ühe lubaduse täitmata, vb sellepärast ta loobus suhtlemisest, ei tea.


Teine sõbranna oli mul veidi hiljem ka - üks töökaaslane, üle 70ne aastane ärksa vaimuga naine. Temaga me käisime esoteerikat tudeerimas.

Aga poistega olid lood kehvad. Ma olin kogu elu väga kõhn olnud, nüüd kaalusin riietega 39,5 kg (kasv 156 cm). Ma sõin kõike mida tahtsin, ei näljutanud ennast. 1989. aasta aprillis sattusin lugema Harri Jänese kirjutist mingis ajakirjas, kus ta väitis et minusugustel naistel menstruatsiooni pole ja nad lapsi ei saa. Minul päevad olid küll, aga ebaregulaarsed. Selleks ajaks olin ma juba ammu loobunud soovist poiss olla ja tahtsin üle kõige olla naiselik naine, minna mehele ja saada lapsi. Harri Jänese artikkel ajas mind kohutavalt vihaseks. Just vihaseks, mitte kurvaks. Ma pole ei enne ega pärast niimoodi vihane olnud.

Tuline viha

Kops oli üle maksa, silmad pahempidi peas - kõik oli pahupidi pööratud. Aga välja ei paistnud sellest mitte halligi, selline ma juba kord olin. Paar päeva olin niimoodi vihane. Ja siis hakkasin sööma. Tuli tohutu söögiisu. Leidsin eestiaegse ajakirja, kus õpetati, kuidas juurde võtta - süüa sularasva, šokolaadi, või, suhkru segu - sõin seda leiva peal; jõin toiduõli; sõin, sõin, sõin. Kahe kuu pärast kaalusin 46 kilo. Siis ema ütles, et nüüd hakkad juba paksuks minema.

Olin nüüd oma välimusega rahul. Aga seest olin ikka kuidagi teistmoodi. Lähedasi suhteid ei osanud

luua-hoida. Ei osanud poisiga suhtlema hakata ka siis kui keegi otse minu poole pöördus, mingi kramp tuli peale ja ma vastasin midagi vihast ja tõrjuvat, kuigi ma ei tahtnud nii öelda. Ja ükskord hakkasin hoopis itsitama selle peale, kui keegi poiss rääkis, et tal suri ema ära. See ei olnud tõesti naljakas, see naer oli nagu mingi reflektoorne reageering. Seda juhtub mul nüüdki, et ma tõsises olukorras tahtmatult omaette itsitama hakkan.

Olin juba mitu aastat tagasi hakanud seksi järgi igatsema, kohe päris tugevasti. Aga peale kaalutõusu - oh sa püha müristus! - läks asi nii hulluks, et ma oleks võinud suure tammepaku puruks närida, niiviisi näris kiim mind seestpoolt. Mõtlesin, et seda tunnet ei sooviks oma vaenlasele ka mitte. Kui ma 11-aastaselt pääsukestesse armunud olin, siis mõtlesin, et mis tunne see võiks olla kui oma instinkti järgida ei saa. Nüüd siis tean. Maalisin pildi "Rahuldamata kirg", küll mul praegu on kahju, et selle ära põletasin. Must, tumepruun, sügavpunane, naise siluett, millel ainult silmad.

Tantsimine pakkus leevendust. Need tantsud muutusid juba ilmselt ka ilusamaks kõrvaltvaatajale, tantsisin oma peegeldusele ukseklaasil või varjule - siis tulid liigutused paremini välja.

****************

22.07.1990 oli Eestis täielik päikesevarjutus. Kuna mul oli sel ajal jällegi maiade-inkade vaimustus, siis päikesevarjutust pidin ma nägema. See oli nii suur elamus minu jaoks, eriti teekond päikesevarjutust vaatama, et ma varsti peale seda istusin maha ja kirjutasin sellest 5-6 leheküljelise jutukese. See oli üldse teine asi, mille ma kirjutanud olen, kirjutasin siis kui tõesti enam muud moodi ei saanud - nagu praegu. See töö on ka kadunud, jällegi väga kahju. Kui kõndisin hiljem seda sama teed, mida mööda olin jooksnud varjutust vaatama, tundsin vast isegi paari aasta vältel mingit imelikku ja erilist tunnet, mis nagu oleks andnud jõudu juurde. Nagu palverännak.

****************

Aga olin sel ajal ikka veel süütu. Mäletan, et helistasin ühel masendushetkel usaldustelefonile

ja ütlesin, et olen 26 ja ikka veel süütu. Vastuseks veidi aega vaikust, oli aru saada, et vastuvõtja mõtleb, kas tegu on naljaga või ei - siis küsis mehehääl vastuseks: "... ja kuidas tunne on?"  Siis hakkasin rääkima. Psühholoogide juures käisin ka. Rääkida sai, aga mingit otsest abi ei olnud. Tegelikult mul oleks vist olnud vaja teada, miks ma selline olin. 1992 aasta lõpul hakkasin oma unenägusid üles kirjutama, sest oli üks väga meeldejääv ja seksuaalse alatooniga unenägu suurest öökullist.

Käisin 1989-93 maakodus olles sageli naabrinaise juures. Tal oli minust mõni aasta noorem poeg, ma miskipärast ei suutnud teda võtta mehena, kuid nende pool käis alati palju külalisi ja olid ka peod. Hiljem selle poisiga käisime ka mujal pidudel ja kõrtsides, Tallinnas ja Tallinnast väljas. Vot nüüd mulle juba peod meeldisid.

Ükskord peolt tulles, pärast järjekordse suhte loomise nurjumist, mõtlesin maanteel kõndides, et jumal tänatud, ma suudan kõike seda kõrvalt vaadata. Sain aru, et kui ei suudaks, oleks asi palju traagilisem. Selline "kõrvaltvaatamise" tunne on mind ikka rasketel aegadel saatnud. See on hea, aga ka halb, sest on lasknud mul liiga kaua mõnda halba olukorda taluda.