 | |
| Liivamandala 2001 Harjumäel |
***************
Otsustasin süütusest lahti saada. Olin trükkinud masinal ümber oma vanaisa unenägude seletaja ja läksin neid koopiaid Nõmme turule müüma, aasta 1992 jaanuar. Ühtki eksemplari müüdud ei saanud, aga sain tuttavaks ühe Riho Sibula näoga kutiga. Ütlesin, et tahan süütusest lahti saada. Ma ei mäleta, kas läksin temaga voodisse kohe samal õhtul või oli see järgmisel kohtumisel. Tema olukord oli hale. Ta elas Nõmmel, oma endise naise majas, kus tal oli elutoas suure sektsioonkapi taga paar ruutmeetrit oma pinda. Ja tal oli sclerosis multiplex. Seal kapi taga ma oma süütusest lahti sain. Verised linad läksid ilmselt prügikasti, mõned veretilgad kukkusid esiku põrandale (ilmselt läksin vetsu). Natuke paha on selle peale tagasi mõelda. Too kutt soovis püsisuhet, mina mitte. Ma tahtsin tervet meest.Aga pärast seda läks lahti. Ma ei kasutanud kunagi kondoomi. Lapse saamist ma ei kartnud, last ma ju tahtsingi, pealegi ma uskusin ikka seda, et ma ilma ravita lapsi ei saa; ja haiguste peale ma ei mõelnud. Või kui mõtlesingi, siis oli tavapärane "ehk minuga ei juhtu". AIDS oli sel ajal Eestis veel üsna haruldlane. Õnneks pääsesin ainult klamüüdiaga.
See oli täiesti uudne tunne minu jaoks - näha et mees ei suuda vastu panna millelegi, mis minuga seotud on. Ma ei pidanud midagi tegema, ma lihtsalt olin.
Sattusin hasarti - kas saan mehe esimesel kohtumisel voodisse või ei. Pidin juba hakkama kriipsusid seina peale tõmbama, mees ja kriips. Kuskil napilt alla 15 oleks jäänud, aga seda küllalt lühikese perioodi jooksul. Vahepeal oli üks aastapikkune suhe ka (poja isaga), siis ma kõrvalt ei võtnud. Olin hakanud käima nn Beebihingede klubis. See oli vaimsete huvidega noorte kohtumispaik, meil käis külas igasuguseid suuremaid ja väiksemaid nõidu - sealhulgas ka mõni praegu väga kuulus nimi. Ja need klubilised olid inimesed, kellega ma hakkasin tasapisi sõbrunema. Nad olid minu seltskond. Aga meest otsisin ma väljastpoolt seda ringi, sest tahtsin "normaalset" meest, mitte "uhhuud", kes UFOsid ja muud sellist näeb. Hoolimata sellest, et mul oli uhuudega huvitav. Kogu vaimsus teenis minu jaoks ühte eesmärki - muuta mind normaalseks naiseks, kes saab mehele. Ma tahtsin kõigest hingest muutuda.
Elu oli tõesti põnev, ma ei olnud küll sugugi mitte õnnelik, enamik aega oli mul ikka meeleolu "et jälle mind ei valita", aga igav ei olnud. Kui mõnd kutti igatsesin ja reaalis teda ei saanud, siis panin muusika mängima, tantsisin ja sain kõike.
1992. aasta augustis, Barcelona olümpiamängude ajal olid mu venna pulmad. Olin sel ajal armunud ühte Mardi-nimelisse poissi. Ma ei saanud teda ei voodisse ega ka mitte normaalsesse suhtesse.
Olin maal, hakkasin minema venna pulma. Hääletasin tee ääres. Peatus üks kaubik, sõitis esialgu mööda, seisis natuke, siis aga tagurdas minuni tagasi. Sel ajal kutt oli sättinud rahapakid armatuurlauale ;) Eesti kroon oli just hiljuti kehtima hakanud, minu palk oli 260 krooni kuus. Kutt tegi ettepaneku, et lähme koos pulma, ostame möödaminnes pulmakingi. Ja sättis jälle rahapakke. Seal olid sajased, kümnesed, viiesed, kõik pakkides, kahekrooniste pakid olid põrandal plastämbris. Poiss tegeles marjade kokkuostuga, nii oli ta oma raha saanud. Aga mulle ta ei meeldinud, sest olin ju armunud teise.
Jõudsime Tallinna, mingi äärelinna putka juures jäi kaubik seisma, kutt võttis ühe 100-kroonise ja ütles, et ostab selle eest meile nänni. Ma olin šokeeritud, 100 krooni oli minu jaoks väga suur raha ja see ühekorraga mingi putkanänni peale ära raisata tundus mulle üle mõistuse. Kui poiss oli lahkunud, tegin autoukse vaikselt lahti ja jooksin minema. Õnneks oli pime ja ta ei näinud mind. Edasi läksin venna pulma. Eks ma natuke vapustatud olin.
Üks teine lugu ka Mardiga seoses. Sain teada, et Mardil on juba pruut. Istun pimedal augustiõhtul maakodu trepipeal ja vaatan kuidas välgud sähvivad lõunataevas, just seal suunal, kus on Mardi kodu. Oi kus ma olin armukade! Armukade naine on hirmus elukas.
Ma üldiselt ei suitseta, aga siis võtsin suitsu, suitsetasn aeglaselt ja mõnuga, samal ajal tundes, et suhtlen äikesega. Äikesega olid mul üldse omamoodi suhted, võib öelda, et ta oli mulle mitmel korral mehe eest olnud. Pole ühtki teist nii mehelikku loodusnähtust kui äike. Mul oli äikesega suhe.
Järgmisel hommikul sain teada, et välk oli seal peres surnuks löönud nuumpulli, kelle müügist saadav raha oleks pidanud Mardile saama. Varsti sain Mardist üle.
 | |
| Reiviesinejad |
Hmmm ... oleksin tahtnud ikkagi teada, mis tööd. Tantsijaks oleks isegi tahtnud. Ühel reivil juhtusin end kogemata suurest peeglist nägema nii, et ma end ise algul ära ei tundnud. Jõudsin mõelda, et ilus tüdruk, aga kuidagi väga külm ja tõrjuv.
**************
Ajalehekuulutuse peale sain 93. aasta jaanuaris Gunnariga tuttavaks. Ta oli Erich Kriegeri näoga meesiludus, kes elaski naiste kulul. Tal oli naine ja lugematu arv armukesi. Ma armusin muidugi kõrvuni ära. Pettuda ja asjatult odata sain ma rohkem kui küll.
Olime üheks õhtuks kohtumise kokku leppinud. Ma pidin päeval arstile minema, olin äsja põdenud punetisi. Õhtule mõeldes tundsin end üleni seestpoolt põlevat. Arst oli mees. Ta kuulas stetoskoobiga mu rindkere ebaloomulikult kaua, niiet õde, vanem vene mutt, vaatas meid juba väga imeliku näoga. Tundsin, et ta sõrmed särtsusid kui ta mind puudutas. Aga ega ma kade olnud ;) las kuulab ja katsub.
Õhtul olin üksi kodus ja tantsisin, sest kohtumist ei toimunud.
