Viimane asi, mida ma venna ja tädipoegadega ühistest ettevõtmistest mäletan, oli bänd "Memme närvid" umbes aastatel 1978-79. Muusikaliselt oli see täielik naljanumber, 110% naljakas oli Kraftwerk'i "Robotite" kaver mängituna akordioni ja parmupilliga, vend laulmas kõrge poisihäälega. Bänd läks varsti laiali.
 | |
| Sex Pistols |
 | ||
| Closer'i kaanepilt |
Mul oli sel ajal teisigi lemmikuid, varane Human League, Gary Numan, Talking Heads, Bauhaus, PIL jt. Kuid Joy Division oli üle kõige ja kui teised lemmikud tulid ja läksid, siis JD kestis aastaid. Isegi ema teadis, et see mulle meeldis. Kõige rohkem "minu oma" lugu oli "Heart and Soul". Mängisin sellele trummiga kaasa, rohkem aga tantsisin. See tants oli nagu hunt jookseb ringi loomaaia puuris - ühest seinast teise seina, järjest, järjest; lugu kerisin mitu korda algusesse tagasi, palju-palju kordi. Ja mõte käis neid omi radu. Kõige parem asi maailmas oli end ära tappa, ja selge see et poomise läbi.
Tänavavalguslambi
varjust ja raagus metsviinapuu okstest moodustus mu voodi kohale selline pilt: kutt (mees) juubeldab, käed avali laiali nagu mees filmist "Singing in the rain" selle nimilaulus; mees on astumas taburetile, et end üles puua. Silmus ripub juubeldava mehe nina ees. Jube kahju oli kui kevadel puu lehte läks ja pilt ära kadus. Järgmisel talvel olid oksad juba teistmoodi.Raamaturiiulilt sattus näppu Faulkneri "Hälin ja raev". Sattusin lugema Quentini loost mõnda kohta. Kus ta, õnnis ilme näol, triikrauad taskus, ennast jõkke uputama suundus. Kirjeldus sobis nagu rusikas silmaauku. Rohkem ma ei lugenud.
"Aga mis plaani sa üldse täna peas? Kõige uuemad riided seljas ja niisugune ebamaine nägu ees nagu hindu lesknaisel, keda ootab mehega koos ärapõletamine."
Sain teada, et 1986. aastal on 18. mai jälle pühapäev ja mina olen siis 22 aastat vana nii nagu Ian Curtis'ki oma surma ajal. Kui mulle nüüd meenus lapsena tuntud südame alt õõnsaks võttev hirm surma ja minateadvuse kadumise ees, siis nüüd oli see kadunud. Ja see oli hea tunne.
1983. aastal suri vanaema (isa ema), elasime ühes majas. Ta võttis tablettide üledoosi. Kolm päeva oli koomas, siis tõmmati juhe seinast välja. Mingit surmatõbe tal ei olnud, aga liikmed valutasid podagrast ja kõndida oli väga raske.
1985. aastal suri onu (ema vend), tema (ja vanaisa ja vanatädi) juures veetsime kõik koolivaheajad. Suri vähki 44 või 45 aastaselt. See oli halb surm. Temaga me käisime palju looduses ringi, sõitsime ja kõndisime, ta õpetas mulle näiteks talvel lume sisse lõkke tegemist. Palju asju õpetas. Ema elas tema surma väga raskelt üle. Minul oli reaktsioon samasugune nagu minu lemmikkassi surma puhul. Ma mõtlesin selle üle ja leidsin, et see pole normaalne. Mul on tõesti mõned kruvid puudu. Natuke aega enne tema haiguse avastamist vaatasin teda selja tagant ja leidsin kui väga vinge ta on. Imelik. Ta oli mu unenägudes väga kaua nö halb surnu.
 |
| Cмерть Андрея Болконского (Толстой, «Война и мир»), autor teadmata |
Feuchtwangerit lugesin, ulmekaid lugesin. Bulgakovi "Meister ja Margarita" oli üks verstapost. Pontius Pilatuse ja Ješua dialoogi lugesin Joy Divisioni "Heart and Souli" peale. Neis oli üks ja sama meeleolu: paratamatult läheneva traagilise lõpu eelaimus, rong kihutamas kuristiku poole - sa näed ja tead seda, kuid jõud rongi peatamiseks puudub. Piibli lugesin kaanest kaaneni läbi.
Hiljem hakkasin maalima. Maalid põletasin ära kuskil 90nendate lõpul, kui tahtsin oma haigest minevikust lahti saada.
Sihuke emo olin. Kuigi siis veel emosid olemas ei olnud. Lõikumise kommet ka ei olnud. Ma ei tea, kas oleksin julgenud ennast lõikuda, ma ei tahtnud emale muresid valmistada, tal oli neid niigi küll. Aga olles üle 20 aasta vana oli mul ikka veel üks piimahammas suus. Ainult õige natukene loksus. Selle tõmbasin ükskord ise endal välja kui tahtsin endale haiget teha.
