18. Oma kodu ja mees

Korterit ostes valisin asukoha nii Marko majale kui ka isakodule lähedale. Kahetoaline Mustamäe korter, energeetiliselt heas kohas - seda ma oskasin tunda. Minu all elas Mustamäe nõid Anne. Pärast kolis ära. Mul oli tohutult hea tunne, kui sain vanemate mõju alt ära, päris oma elu peale. Olin juba veidi üle 30. Mul oli sõber (Eve) abiks remonti tegemas ja isegi pisikese soolaleivapeo pidasin! Korteri ostsin jaanuaris, sisse kolisin mais. Juhuslikult oli sama päeva peale sattunud seanss Lille Lindmäe juures. Tahtsin oma eelmisi elusi näha :) Aga olin kolimisest nii elevil ja segi, lisaks ikkagi veel ka armuvalu, niiet ei näinud midagi.


Umbes kaks nädalat pärast kolimist tuli tagasilöök. Olin kogu senise elu elanud majas, oma aiaga majas, köögiaknast vaadates oli muru käega katsuda. Nüüd olin viiendal korrusel kortermajas. Mul oli maapinnast puudus. Kodumuru, kodumuru tuli meelde. Ja kõigile oli nagu must loor peale visatud, sõna kõige otsesemas mõttes. Väljend "mustad prillid ees" on tegelikult väga täpne. Mõtlesin, et alles sain selle, mida nii kangesti igatsesin - päris oma kodu, ja nüüd olen selle pärast masenduses. Läksin apteeki ja ütlesin, et mul on deprekas. Sain mingit vasikaplatsenta-preparaati, ja see aitas. Umbes kaks nädalat see masekas kestis. Siis jäi rõõm oma kodust ja natuke harjumuspärast armuvalu.


Lugesin palju Luule Viilmaad, lootes et sealt saan õpetust, kuidas muutuda "normaalseks" mehenaiseks. Sel perioodil põletasin ära kõik oma maalid. Gaasipliidi leegil põletasin, andis kärsatada. Joonistused olid juba varem ära visatud. Tahtsin oma "haige" minevikuga lõpparve teha.


Käisin ikka Beebihingede klubis. Kõik nõiad, selgeltnägijad, kursused ja laagrid tulid mu ellu just sealtkaudu.  Kuid kui klubi tegevus võttis järjest rohkem kosjakontori suunda, siis hakkas asi lagunema. Meie klubis käis  mees, kes pidas päris suurt kosjakontorit. Minu andmed olid ka tema kartoteegis. Ta rääkis mulle, et minu vastu tunneb huvi keegi "majandusmees". Mul oli tunne ilma teda nägemata, et see ongi see "õige".

Kui ta ennast juba mitu päeva oodata oli lasknud, siis mõtlesin, et kuhu ta küll jääb, ta ju peab tulema. Teadsin, et tuleb. Tuligi. 7.7.1999. Oli ukse taga, ülikond seljas, portfell näpus, elult peksasaanud nägu ees. Saime paar korda kokku, teisel korral vist läksime voodisse, kahe nädala pärast kolis ta minu juurde sisse. Armunud olin ma ikka Markosse, aga lootsin E abil temast üle saada.

E oli staažikas alkohoolik, nüüd aga oli olnud aasta otsa kaine. Ja kaineks lubas jäädagi. Minu suguvõsas alkoholismi polnud, seega uskusin. Jooma oli ta hakanud  paanikahoogude pärast. Oli vale ravi saanud, mis asja hullemaks teinud. Esimest korda nägin inimest, kes pidi pidevalt rahusteid ja muid rohtusi sööma. Mina olin tal kolmas naine, kahe eelmisega olid lapsed ka ja seaduslikult.

Paanikahoog väljastpoolt

Ta meeldis mulle oma kõrgelennuliste mõtete pärast, näiteks et teeme maale mingi super öko-tekno talu ja pealegi ta oli ühe väga tegija (surnud) kirjaniku sugulane. Kui tal üsna meie tutvuse alguses depressioon peale tuli, oli ta nägu täpselt samasugune kui mu isal, sünge ja suunurgad allapoole. See nii kohutavalt meeldis mulle. Ta oli hullaris sees ja me käisime temaga jalutamas. Hullaris käis ta hiljemgi. Omajagu huvitav oli seal teda vaatamas käia. Kõik jumala normaalsed inimesed. Seal suure plankaia sees on veel väike aed ka. Seal aias me tegime ükskord väikse grill-lõuna, mina, E ja veel üks mees :) Ja siis veel hullari tualettruumis tegime seda va suurte inimeste asja. Seal vist oli meestele ja naistele ühine, ei mäleta. Tema tahtis alati ebatavalistes kohtades või kellelgi külas olles, et me seksiksime, mina oleksin mõned kohad küll vahele jätnud, aga ei tahtnud "ei" öelda.


Tema lõhn mulle ei meeldinud, aga meeldis see, et temaga oli hea ühes voodis magada, ka lihtsalt niisama ilma seksita. Muidu ei maganud ma hästi, kui keegi teine veel voodis oli, aga temaga oli teisiti. Kuidagi sobisime. Ühe joomahoo ta meie kooselu alguses siiski tegi. See oli kole. Ma teatasin talle, et kui veel hoogusi tuleb, lähme lahku.

Oma headel aegadel nägi ta väga soliidne välja. Käis ülikonna ja mantliga, prillid ees, portfell käes. Ükskord kui poeg minuga haiglas oli, siis tuli õhtul hilja väljaspool külastusaega meid vaatama. Keegi teda keelama ei hakanud, oli nii enesekindel ja soliidne, ligi 1,90 pikk - ise arvas, et teda mingiks tähtsaks võimumeheks peeti. Ülikonnad-mantlid olid ostetud kaltsukast või allahindlusega kuskilt. Kindel teenistus oli ikkagi ainult minul, temal oli kuidas kunagi. Raha tuli, aga tal oli vaja hirmus heldelt ja mõtlematult see kõik uuesti välja käia.

Ta oli oma emaga väga tugevalt seotud, see kontrollis kus ja kellega poeg käib. Sugulased olid tal raske iseloomuga, aga paljud üsnagi kõrgel positsioonil, suurte asutuste direktorid ja juhatajad, mõni isegi natuke kuulus. Omamoodi põnev.

Ligi aasta aega tundus, et elu ongi korras. Me täiendasime üksteist iseloomu poolest päris hästi - tema oli aktiivne, suurejooneliste ideedega, väljapoole pööratud, suhtleja ja väga hea organisaator (nö lõugadega leivateenija tüüp), mina aga kriitiline omaettehoidev "vee pealetõmbaja"; organiseerimine oli minu üks kõige nõrgematest külgedest.

Mees hoidis mind, ei käinud kuskil ringi litutamas, aegajalt paistis tal äri lausa hästi minevat, mul endal oli unistuste töökoht - hea palk, omaette töö arvutis, tõesti head kolleegid ja mõistvad ülemused. Sain sinna tööle täiesti ausalt kontrollkatsete käigus. Ma ise olin ka nüüd täiesti korralik, E jäigi mu (seni) viimaseks sekspartneriks. Armumine Markosse oli kuidagi märkamatult üle läinud, kuid E suhtes sellist armumist ei tekkinudki. Oli rohkem rahulik mõistusega suhe.

Suvaline kontor