Proovisin
seda kodus järgi teha. Tekkis mingi eriline seisund, millest sattusin
sõltuvusse. Selles seisundis "läks mõte lendama", keha nautis liikumist
ja mõte nautis lendamist. No ja "Kali tantsu" kõrvalprodukt oli see, et
armusin Šivasse. Aga see läks mööda.
Sedamööda
kuidas ma vanemaks saades üksinduse pärast põdema hakkasin, sedamööda
hakkasin fantaasiatest leidma seda, mida reaalses elus puudu jäi.
Fantaseerimine tuli mul igas asendis ja iga kell välja, autosõidu ajal
oli näiteks väga mõnus igasuguseid juhtumusi läbi elada. Kaassõitjana
muidugi.
Aga
kõige etemad elamused olid ikkagi siis kui ma tantsisin. Olin sellest
sõltuvuses. Mul oli oma tuba, meil oli oma maja, niiet vali muusika ja
hüppamine ei seganud kedagi. Kui ma tahtsin tantsima minna ja ma
miskipärast ei saanud, siis võisin üle kere värisema hakata. Liikumine
või õigemini öelda enda tühjaksrabelemine aitas maandada pingeid ja
pidevat pettumust ja samas pakkus vastukaaluks elamusi ja käike, mida ma
reaalsuses kogeda ei saanud ja ka neid, mida põhimõtteliselt kogeda ei
saakski. Ma võisin tunde järjest tantsida. Isa teadis, et ma omaette tantsin, aga ema vist mitte.
Alustuseks
lendasin lahtisest aknast välja ja siis suundusin kas minevikku või
mõnda teise kohta; või siis reaalsematest tegevustest lihtsalt suhtlesin
inimestega ja tegin neid asju, mida noored inimesed üheskoos tavaliselt
teevad. Mina neid reaalis teha ei saanud, sest mul lihtsalt ei olnud
sõpru ega tuttavaid, kellega kuskil käia, olla, rääkida. Inimesed olid
ümberringi, aga minuni nad ei jõudnud. Või ei jõudnud mina nendeni -
mingi tõke oli vahel. Aga tantsides sain kõike mida tahtsin. Üks põhjus,
miks ma ei läinud Tartusse õppima, oli just see, et ühikas ei oleks ma
tantsida saanud.
Barcelona
olümpiamängudel käisin :) Aasta oli siis 1992 ja mu vend oli hiljuti
abiellunud. See osatas jällegi eriti valusalt minu üksindust. Sellel
tripil sain olla ühekorraga-vaheldumisi (no samamoodi nagu unenäos) olla
nii juubeldav pealtvaataja kui ka võidukas must meessprinter. Elamus
oli sama ehe kui mistahes reaalse maailma elamus. Üldse see seisund
meenutas kõige rohkem teadlikku und (Lucid Dream). Sain tegevust
juhtida, aga lasin asjadel juhtuda. Ja elasin läbi.
 |
| Lambert Glandorfi maal |
Jah, ostisin netist ja leidsin, et Hansapanga peahoonet sel ajal ei olnud veel. Vundamendiauku hakati 1994. aastal kaevama. http://pealinn.tallinn.ee/?pid=121&nid=11286&lang=5. Niipalju siis mälust :( Jah ma tean, et poomine oli väheväärikas hukkamisviis.
**************
 | |
| Incubus |
Olid seal ukse taga ja kui ma oleksin nad sisse lasknud, oleksid nad krati kombel tööd küsinud. Kui ma neist tugevam poleks olnud, siis oleks miski jama olnud. Mina neid välja ei mõtelnud, see kõik tuli ise nagu unenägu. Ma üksjagu kartsin neid, sest nad olid päris koledad. Mulle ei meeldi muumiad. Aga nad tulid. Sel ajal ma tahtsin kangesti saada "normaalseks" naiseks, kel on mees ja lapsed. Aga missugune mees tahaks endale naist, kes semmib mingite muumiatega? Ja kujutelm lapsekäest kõrvuti laibakäega oli hirmus. Ma leppisin nii kokku, et kui ma lapse saan, siis ma nõiaks ei hakka. Üks arst oli mulle öelnud, et ma ilma spets ravita lapsi ei saa. Nad läksid ära. 1994. aasta detsembris jäin rasedaks. Rohkem nad ei tulnud.
Lapse saamisega kadus tantsimise-sõltuvus ära. Vahest ikka tantsisin ja tantsin nüüdki, aga nüüd ei ole see mu ainuke elu.
