Kui ema mulle sassoon-soengu laskis teha, siis nägin täiesti poisi mioodi välja. Riietusin nagu poiss, mul oli madal hääl ja ma olin poisiliku kehaga. Emal oli minu pärast mure ja häbi. Koolist saadeti mind endokrinoloogi juurde, et ma oma vanuse kohta nii väike ja poisilik olin. See oli jällegi suur õnnetus minu jaoks. Nutsin terve õhtu maja taga. Ei tahtnud, et nad minust rohtude abil mingi tädikese kasvatavad. Aga nende rohud eriti ei mõjunud. Arstidel sai teismelisena üldse palju käidud.Aga muidu polnud elul viga. Meie naabrusesse ehitati 14-kordset tornmaja. See oli tore mängupaik. Hiilisime valvuritest mööda. Käisime poolvalmis, ilma piireteta rõdudel, ronisime tühjas liftišahtis mööda kaableid nagu ahvid. Käisime ka katusel. Suurem osa katusest oli piirdega, kõige kõrgemal osal aga piiret polnud. Seal kauem kõhuli lamades oli tunne, et pea muutub raskeks ja jalad tõusevad õhku ja sa lendad pea ees alla. Vastas üle tee oli teine samasugune juba täiesti valmis maja. Selle katus tundus olevat nii käegagatsutavalt lähedal, et tekkis kummaline kiusatus võtta üks pikk samm ja astude teisele katusele. Unes oleks see võimalik olnud.
 | |
| New York'i kõrghoonete ehitajad |
Mõnel nädalavahetusel kaklesime venelastega ehk "peksime russe". Tõsi küll, enamasti peksid nemad meid, sest neid oli lihtsalt nii palju rohkem, meie olime ainult neljakesi. Ja venelastel olid pljahhad - metallpandlaga rihmad. Russide "peksmise" päevi ma ootasin väga, sest sel oli mingi rahvusliku vabadusvõitluse maik juures.
Meil oli oma maja ja suur aed. Sel ajal võis ka linnas vabalt lõket teha. Meil tegimegi igal võimalikul ja võimatul juhul lõket, põletasime seal sees igasugust rämpsu ja siis tegime tuha sees kartuleid. Päris jube kui nüüd mõelda. Sõime neid ju ka. Mulle meeldis lõkkega tegeleda. Ükskord hoidsin üht ja sama lõket nädal aega järjest põlemas - ürginimeste mängu raames. Ööseks oli vaja mingi jäme ront lõkkesse otsida, soome papp aitas ka. Koolitundide vaheajal käisin oma lõket vaatamas ja puid juurde panemas. Pole siis ime, et ma suitsu järgi haisesin ja koolis arvati, et ma kõvasti suitsu teen. Tädipojad aga olid tõsised püromaanid. Valasid pudelisse benssu ja sokutasid püstises asendis lõkkesse. Väga ilus vaatepilt järgnes.
Tädipoegadel oli välja töötatud ka kaks lõhkesegu - apteekides müüdava salpeetri põhjal. Üks segu pandi pingpongipallide sisse, see plahvatas visates. Seal oli lisaks salpeetrile veel tikuväävlit, filmijuppe, kaaliumpermanganaati ja küllap veel midagi. Mina ei jõudnud nii kõvasti visata, et seda segu plahvatama saada, aga poiste käes plahvatas küll. Teine segu oli ilus põlema, see koosnes põhiliselt salpeetrist. Puistasime siis hunniku seda segu siia-sinna nurgatagustesse, panime põlema ja vahtisime eemalt. Ükskord tuli isegi tuletõrje välja.
Üks keemiavaldkonda kuuluv katsetus ajab mul siiani judinad peale. Tahtsime vennaga vesinikuõhupalli teha. Meil oli hästi suur õhupall, vene ajal olid sellised ligi meetrised pallid. Soolhapet meil oli, aga tsinki mitte. Alumiiniumtraat oli. Toatemperatuuril alumiinium ja soolhape ei reageerinud. No selge - tegime sauna pliidi alla tule (olime suvel maal), pudel pudelisuu külge seotud õhupalliga oli vist veevannis (ei usu et pliidiraua peal). Reaktsioon hakkas äkki nii tormilise kiirusega käima, õhupall paisus kohutava kiirusega. Jagasin ära, et vesinik pluss õhus olev hapnik annab paukgaasi, lisaks lahtine tuli. Jooksime koos pudeli ja palliga saunast kähku välja enne kui pall lõhki jõudis minna.
 |
| Vesinikuga täidetud tsepeliini "Hindenburg" põlemine 1937. aastal New Jerseys. Vaat mis võib vesinikuga juhtuda. |
Oma klassikaaslastega ma eriti ei suhelnud. Ükskord mu klassiõde, kena noor neiu juba, kõndis kevadel minust mööda, kui parajasti just sõitsin isetehtud parvega kevadise suurveelombi peal (lombi nimi oli muuseas Tsunaamide meri :D ), vaatas mind ja siis ma sain aru, et midagi on valesti. Et ma olen vist napakas. Kui olin just saanud 16 ja passi kätte, siis ehitati meile aia taha maa-aluseid garaaže. Ehitusel tegid mingid vene lapsed lõket. See oli nii hea võimalus hakata nendega tüli norima, sest ei tohi ju ehitusel lõket teha ;) Vend ja tädipojad läksidki, aga mina hoidsin end tagasi, et mida sa teed, sa oled 16 ja tüdruk - oi pagan!
Sealtmaalt hakkaski tasapisi minu ilusasse ja põnevasse poistemaailma mõra tekkima. Tädipojad kasvasid suureks, nad ei tahtnud enam laste mänge mängida. Hakkasid hoidma rohkem oma sõprade poole, leidsid omale pruudid. Vanem tädipoeg hakkas punkariks. Mina oleksin ka tahtnud punkariks saada, aga vot nüüd tuli mingi takistus ette. Ma ei saanud ühegi võõra inimesega tuttavaks, see polnud häbelikkus, mis mind takistas. Ma ei osanud tuttavaks saada. Ma ei osanud enam suhelda ka järjest täiskasvanumaks muutuvate tädipoegadega. Minus oli midagi puudu, mis oli suhetlemiseks vajalik.
 |
| Samantha Webber, Isolation |
