Olen 1960nendate aastate keskpaiga väljalase. Sel ajal olid eesti lapsed väiksena ikka linalakad, aga mina olin tumedate juustega niiet mind kutsuti “väike must” ja juudiplika. Need tumedad titejuuksed jäidki mulle pähe, on praegugi – peened, õhukesed ja õrnad titejuuksed. Ja mis lapse kohta olid tumedad, ei olnud seda enam hiljem mitte, lihtsalt selline tume kartulikoor.
Väiksena (9-10-aastaseni) ei olnud ma üldsegi nohik. Olin hirmus julge ja aktiivne, võõraid üldse ei kartnud. Mu ema oli minuga päris hädas, et ma kuhugi võõrastega kaasa ei läheks. Ükskord olime ema ja vennaga arsti juures. Sel ajal kui ema vennaga kabinetis oli, olin mina peaarstiga juttu teinud ja see oli mind oma kabinetti kaasa võtnud. Ema otsis mind ja leidis peaarsti kabinetist kostva suure jutu järgi üles. Mina olin alustanud vestlust lausega “Mina söön väga hästi!” Valetasin täiega. Minu suur probleem oli see, et ma väga vähe sõin ja olin tugevas alakaalus. Kui olin teises klassis, olin ikka nii väike, et ei usutud, et ma üldse koolis käin.
Aga üldiselt olin ma hea laps. Väljaarvatud siis kui ma kolm päeva lasteaias käisin. Jällegi söömise probleem. Ja magamise ka. Sel ajal pidid lapsed oma toidu kõik ära sööma, mina aga võõraste tehtud toite ei söönud. Ka ema tehtud toite valisin. Ma läksin kasvatajatega ikka kõvasti riidu. Magamise ajal ma omast arust lebasin vaikselt, aga silmad olid lahti. Kasvataja andis jala peale laksu. No ma sain vihaseks ja andsin kasvatajale läbi voodivõre jalaga matsu vastu :) Pärast seda anti mind emale õhtul üle sõnadega: “Seda ei saa kasvatada, seda peab taltsutama.” Emal oli väga häbi :(
Rohkem ma lasteaias ei käinud. Olin hea meelega üksi kodus. Mul ei olnud igav ja ma ei nutnud emmet.
Olin ka imikuna palju üksi olnud – küll kodus, küll haiglas. Haiglas olin ma palju, alla-aastasena. Ükskord olevat ma tahtnud haiglast põgeneda, arstid olla saanud roomava imiku välistrepilt kätte.
