8. Armumised lapsepõlves ja teismelisena

Lapse ja teismelisena olin igasugustesse imelikesse ja vähem imelikesse asjadesse armunud. Üks esimesi olid jaapanlased, olin siis vast viie-kuue aastane.

Juba eespool mainisin, et planeet Marss oli üks armastus, sealt edasi jõudsin sõjajumal Areseni (Rooma Mars) ja siis tuli Pallas Athena. See vallandas küll lühiajalise, aga ikkagi, huvi Antiik-Kreeka mütoloogia vastu. Olin siis 8-aastane. Vahepeal olin ühte päris poissi ka armunud, mõni kuu, kolmandas klassis oli see. Seejärel tulid mesilased ja siis suitsupääsukesed. Maal laudas oli pääsukesepesa ja ma veetsin tunde neid vaadeldes. Lõpuks kui pojad olid juba peaaegu lennuvõimelised, ronisin redeliga pesani ja võtsin ühe poja kätte. See oli nagu armastatud poisi puudutamine. Parim asi maailmas.

Aga jumalad (jumalakujud õigemini) mulle meeldisid. Järgmiseks tuli hinduistlik Šiva. Pikem ja põhjalikum "romaan" oli kõikvõimalike indiaanlastega, see on mind ka kõige rohkem mõjutanud. Algas see täpselt sellest Chakmool'i pildist, mida nägin USA reisiajakirjas (üks väliseesti tuttav varustas meid nendega):

Chaakmool  Chichen Itza's. Tema kõhul olevasse kaussi
pandi inimese süda.

Olin kõrvuni armunud maiade kultuuri, lugesin kõike mis kätte sattus nende kohta, ka vene keeles. Olin alguses vapustatud nende inimohverdamise-kombest, kuid pärast mõningast hingelist segadust aktsepteerisin seda. Kui nii, siis nii. Võibolla siit saigi alguse mulle omane surma romantiseerimine. Võisin olla 13-14 aastat vana. Hiljem laienes armastus kõikidele indiaanlastele, Eva Lips'i "Indiaaniraamat" oli üks suure mõjuga teos.

15-aastasena olin lühiajaliselt Tšingis-khaani ka armunud. Võtab pead kratsima, ütlen ma. Ise joonistasin temast pildi ja siis vahtisin armunud pilguga. Õnneks jõudsin sealt edasi ka Mongoolia kultuurini. Aga igasugusel kujul indiaanlased jätsid ikkagi kõige sügavama jälje.

Keskkooli lõpuklassis olin jällegi vahelduseks normaalselt armunud - keemiaõpetajasse. Aa ... ja vahepeal viiendas-kuuendas klassis olin ka lesbiliselt armunud. Aga mingit suhet ei tekkinud kellegagi, ei selle tüdrukuga, et kemmaõpsiga ega ka mitte kolmanda klassi poisiga. 

Et ma oma keemiaõpetajasse (tema oli ikka mees) armunud olen, seda ma ei taibanud enne kui mulle seda unes öeldi. Üks vana naine tõi õpetaja kättpidi minu juurde ja ütles "teie olete teineteise jaoks". Vot siis sain ärkvel olles aru, et täitsa armunud olen. Muuseas minu teise lapse isa meenutab natuke seda keemiaõpsi.

Ja järgmiseks tuli Joy Division. See on omaette teema.