Varateismelisena ma suhtlesin ainult oma sugulastega, aga igav mul ei
olnud ja ma olin oma eluga üldiselt täitsa rahul. Mul oli palju
loodusteadustega seotud hobisid. Küll ma kasvatasin toa- ja õuetaimi.
Mitu astronoomiahulluse-hoogu oli. Teises klassis avastasin enda jaoks
UFOd ja
Erich von Däniken'i.
Lugesin "Horisondist" kõike teaduslikku ja vähem teaduslikku,
70nendatel ilmus seal ka päris palju parateaduslikku, juba
eelpoolmainitud Dänikeni, lisaks
Ilmar Soomeret
ja vene autoreid. Lugesin ka venekeelset "Tehnika Molodjožit", seal oli
palju müstilistest asjadest - küll maiade püramiididest,
lumeinimestest, telepaatiast jne.
Mingil ajal oli
vulkaanidehullus. Lemmikraamat Tazieff'i "Kraatrid tules". Oleksin hea
meelega rahuliku Eesti pinna vahetanud vulkaanilise kontinendi vastu.
Maja taha soovisin üht väikest mudavulkaani. Ja kui 1976. aastal seisin
oma toas radiaatori kõrval ja tundsin, et maa väriseb, siis jagasin kohe
ära, et juhtunud on midagi Eesti oludes erilist:
Osmussaare maavärin. Võite arvata, millises õnnejunnis ma olin :)
Väga
palju meeldivaid hetki veetsin Eesti järvi uurides, enamasti küll
raamatutest. Küll ma järjestasin Eesti
järvi kõikvõimalike tunnuste alusel. Sügavus oli kõige tähtsam, siis
pindala ja sügavuse suhe (mida väiksem ja sügavam, seda uhkem; selles
osas oli konkurentsitu võitja Kaali järv).
 |
| Russalka | |
Minu jaoks olid järved nagu igaüks omaette isiksus.
Tegelesin ka fotograafiaga ja pildistasingi mingil ajal ainult
põhiliselt järvi. Inimesi ei tohtinud pildile sattuda, see rikkus pildi
kuidagi ära. Inimene oli oma olemusega intensiivsem kui järve olemus ja
ma tahtsin pildile just järve olemust püüda.
Ümbruskonna kevadise suurvee
lompe uurisin kui päris järvi, joonistasin kaardi (võrgustiku alusel,
sammudega mõõtsin), arvutasin pindala, mõõtsin maksimaalse sügavuse,
arvutasin keskmise sügavuse, arvutasin mahu, kaldajoone pikkuse. See oli
nii põnev. Teised lapsed nii ei arvanud. Õigemini ma ei küsinudki nende
käest.
Mähuste järv Kõrvemaal. Temal on üks kallas Lõuna-Eesti nägu, teine kallas Põhja-Eesti nägu.
Mitu
head aastat olin huvitatud ilmast ja atmosfäärinähtustest.
Seitsmekümnendate teisel poolel tegin pidevalt ilmavaatlusi, hiljem juba
vähema põhjalikkusega mõnedel aastatel kaheksakümnendatel. Ilmavaatleja
olen praegugi.
Para-teemaliste huvidega
oli seotud üks mäng, mida me mängisime neljakesi - mina, mu vend ja kaks
tädipoega. Võtsime aluseks 70-nendatel ajalehesabas ilmunud järjejutu
Bermuuda kolmnurgas juhtunud salapärastest sündmustest ja hakkasime neid
sündmusi läbi mängima. Ehitasime pappkarbile sisse pisut elektroonikat -
põlevaid lampe, lüliteid - see oli meie teaduslik aparatuur ja
lennumasin ühekorraga ning hakkasime seiklema. Tuba pidi pime olema
loomulikult.
Hiljem
seiklused kandusid juba maailmaruumi, valguse kiirus polnud loomulikult
mitte mingisugune piir meie raketi jaoks. Ühel retkel, mis jättis väga
eheda hirmuelamuse, avastasime, et Jupiteri suur punane laik (
Jupiter's red spot)
on elusolend ja tahab meid ära süüa. Hirm, mis mind siis valdas, oli
ülimalt tõeline. Ja see kõik oli ülimalt vahva. Kuid selle mängu juures
oli nõue, et kõik osalejad võtaksid asja täiesti tõsiselt. Niipea kui
keegi hakkas nalja tegema ja ei suutnud sisse elada, siis läks mäng
katki. Ja kui esimesena vanem tädipoeg hakkas seksuaalselt aktiivseks
minema (pimedas toas seda ju võib juhtuda), siis oli selle mängu ajajärk
läbi. Kuigi minu poolest oleks võinud veel kesta. Olin meist neljast
kõige vanem, oskasin juba ammugi nautida ka "arstimänge", kuid ikkagi ei
eelistasin teist sorti elamusi.
Kogusin juba sel ajal
kõiki vähegi para-teemasid puudutavaid materjale, niipaljuke kui neid
vene ajal ilmus. Ilmus natuke ikka, lausa populaarteaduslikes
ajakirjades oli, sest spetsiaalseid para-ajakirju polnud. Hulk
ajaleheväljalõikeid on mul praegugi alles, samuti paljundasin
kirjutusmasinal igasuguseid käsikirjalisi materjale.
Toataimed olid ka üks mu suur hobi, eriti palju oli kaktuseid.
