Tähistaevaga seondub üks varase lapseea unenägu. Olin pimedas lageda taeva all mustal värskeltküntud maapinnal kartulikasti sees, seekord küll väikse lapse kehas. Seejärel oli lähedalt ja suurelt näha Linnutee galaktika spiraal (ma ju teadsin lapsena, milline see on) ning pähe lõi mõiste "vana".
No ja ma lugesin makilindi peale ka oma kosmoseseiklusi. Kui ma tahaks New Age liinis karjääri teha, siis saaksin end tähelapse pähe müüa küll. Kahjuks see salvestis oli kõva ülenivooga tehtud, niiet hiljem sõnadest suurt midagi aru ei saanud. Ma muuseas olin vahepeal armunud planeeti Marss. Hiljem vaadates täpselt samamoodi nagu mõnda poissi.
*******
 |
| Sirje Runge "Maastik" |
Õhtuti voodis lesides vaatasin tänavalaterna varju vastasmaja seinal; sel ajal olid sellised kübarataolised kuplid tänavavalguslampidel. See vaatepilt oli nii kohutavalt ilus, nii lihtsad ja selged geomeetrilised vormid - maja risttahukas, otsasein, millest osa oli valguses, osa varjus - nii õigetes proportsioonides ja nii õige nurga all, et seda võis vaadata terve igaviku. Taolist lihtsat minimalistlikku geomeetrilist vormi olen hiljem kohanud Sirje Runge ja Mari Kurismaa töödes. Ja siis ma mõtlesin - ma olen õnnelik. Ma olen kuue aastane ja ma olen õnnelik, must tähine taevas oli üle minu ja ma tundsin, et olen õnnelik.
 | |
| Mari Kurismaa "Ruut" |
******
Samasugune lihtsate vormide imetlemine oli siis, kui olin teismelisena maiadesse armunud. Võtsin V.Kuzmištševi "Üksi kolmesaja vastu" ette ja muudkui vaatasin ja vaatasin pilti tolteekide stiliseeritud inimkujulistest sammastest - atlantidest. Jällegi horisontaalsete ja vertikaalsete joonte täiuslik tasakaal. Üldiselt eelistan horisontaaljoonte ülekaalu.
Tula (Tollan), atlandid Quetzalcoatli (oletatavalt) templi juures
