4. Minu pere ja muud loomad

Vend oli mul andekas unenägija. Tema nägi järgnevaid unenägusid. Mõtles õhtul välja, mis teemal und tahab näha ja nägigi. Järgmisel ööl nägi järgmist seeriat. Noojah, ta ju joonistas koomikseid ka. Me õhtuti vennaga lobisesime palju, kui juba voodis olime ja tuba pime oli. Vend käis lasteaias, mina ei käinud, siis vend jutustas mulle, mis lasteaias toimus. Eriti tähtis oli see, mitu laksu keegi sai ja kas selle peale nuttis ka.

Minu joonistatud varasemate kaartide järgi

Lugesime võidu numbreid. Jõudsime ikka päris mitmekümne tuhandeni. Siis rääkisime veel oma väljamõeldud maade keeli - Kraaša ja Naara keelt. Ja siis olime veel 8 ja 5. Mina olin kaheksa, vend oli viis. Kuidas see täpsemalt välja nägi, seda ma enam ei mäleta. Lihtsalt olime 8 ja 5 :) Siis me küsisime üksteise käest maailma maade pealinnu. Meil olid need kõik peas. Ükskord läksin vennale lasteaeda järgi. Venda riidesse pannes läksin kellegi isaga vaidlema, kas Bukarest on Ungari või Rumeenia pealinn. Mina ütlesin et Ungari, tema ütles et Rumeenia. Tükk aega vaidlesime. Siis mulle plahvatas, et on jah Rumeenia pealinn! Ma pidin häbi pärast maa alla vajuma. Kahmasin venna pooleldi riietatult kaasa ja panin jooksu.

Vend mõtles palju igasuguseid kolle välja. Meil oli Roheline koll, Kandiline koll, Puhuja koll ja kindlasti veel kolle, keda ma ei mäleta. Puhuja koll oli uksepraost lakke paistev valguslaik, tema puhus magajatele näkku. Mida teised kollid tegid, seda ma enam ei mäleta. Aga nad ei olnud pahad, ja kui olidki, siis oli igaühe vastu mingi abinõu.

Vahest tülitsesime vennaga ka: Ma pidin talle ükskord vihahoos naaskliga kintsu lööma, õnneks sai pidurdus enne must jagu, ainult väikse punase täpi lõin.

Vend on mul praegu edukas inimene. Naine, kolm last ja mitu töökohta. Kuidas tal nüüd unenägemise ja kollidega lood on, ei tea. Pole ligi kakskümmend aastat saanud temaga enam "päriselt rääkida". Ta on fantastiline töömees iga töö peale. Ametilt on ta tegevjuht ja organiseerija, aga ta teeb suurepäraselt ka kõiki "oma käega" töid, ka kõige mustemaid. Iga ema peaks olema uhke temasuguse poja üle. Aga eks temalgi on omad mured. Vennal on nõudlik ja esinduslik naine.

Huvitav on see, et vend ei mäleta isa-ema tülisid. Tema meelest oli meil ideaalne õnnelik perekond. Aga minul jälle on tülid valusasti meeles. Isa ja ema olid mõlemad eraldi võttes toredad inimesed, aga nad olid nagu kass ja koer. Tülitsesid pidevalt ja iga väikse asja peale. Kuid oli ka paar suurt asja, mis okkana kogu aeg nende suhet torkisid. Minu meelest oli ema õnnetu ja sellepärast ma pidasingi naise elu õnnetuks ja tahtsin poiss olla. Ja isast oli mul seepärast kahju, et ema teda ei armastanud. Iseloomult olin ma rohkem isasse. Aga minu sündimise pärast nad abiellusid. Tegelikult oli neil ka ühisjooni palju ja omal kombel nad ka meeldisid üksteisele, kui vaid neid okkaid poleks olnud.


Me elasime talvel linnas, suvel maal. Maal olid taluloomad, linnas saime tänu vennale hamstrid. Hollandi Juustu ja Värdhamster. Viimasel oli üks varvas puudu. Nad elasid vineerist vaheseinaga kaheks jagatud vannis. Käisid üksteise poolel vargil. Üks ahmis teise toidulaost põsetaskud nii täis, et ei mahtunud enam vaheseina alt läbi. Kui peremees vargale peale sattus, viskas varas end selili ja teeskles surnut. Ükskord kaklesid nii, et teisel kõhunahast suur tükk lahti. Kuldhamstreid peab ikka eraldi puurides pidama. Vahepeal olid ühed pojad ka. Hamstriema käis öösiti pesast väljas, näris venna voodi puruks ja kiskus sealt seest vatti omale pesa jaoks.



Mul oli akvaarium luukaritsate, vesikirpude ja sääsevastsetega. Lisaks suur hunnik toataimi, põhiliselt kaktuseid. Sõitsime igal suvel maale kõigi oma loomade ja taimedega. Liiklusmiilits pidas meid ükskord sellise koormaga kinni, tore kohtumine oli :). Autosõidu ajal me sageli laulsime vennaga. Maal kiikudes ka. Repertuaar oli suures osas pärit Kukerpillidelt. Legendaarne EP aastast 1976 "Rahvalikke laule" oli päris ära käiatud, lemmiklaul sealt oli "Meremehe jutustus".

Luukarits

Üks luukarits oli teistest väiksem (ise ma nad kraavist püüdsin), aga hästi väle ja terane, ta oli minu lemmik. Toitsin neid kuivatatud vesikirpude ja keeduvorstitükikestega. Ükskord haaras minu lemmik liiga suure tüki suhu ja pärast ligi veerandtunnist piinlemist heitis hinge. Ma olin kala puhastanud küll ja küll, kuid seda surnud kala kätte võttes oli tunne, et puudutad laipa. Ma lahkasin teda ja sain vorstitüki kätte ka.
Seda sai ka tehtud, et mingi leitud surnud lind või loom maha maetud ja siis paari nädala pärast vaadatud, et mis järgi on.