Esimeses klassis, esimest korda pikemat aega suures kollektiivis olles, pakkus mulle mõtlemisainet üks imelik asi. Ma miskipärast tundsin
end jube hästi või vähemalt kuidagi eriliselt, kui mõni klassikaaslane
sattus niivõrd kimbatusse, et hakkas nutma. Selline tunne nagu kõrvaloleval pildil. 
Ma ise ei ajanud kedagi
nutma ega kiusanud kedagi. Aga hädas nuttev inimene oli kuidagi
imelikult ... "meeldiv". Oli vahe ka, kas nuttis selline laps, kes iga
tühja asja pärast nutma hakkas - see polnud nii "elektriseeriv", või mõni
"tugev" ja mulle muidu sümpaatne laps - see "maitses" hulga paremini.
Ise ma hakkasin küll hästi kergelt pillima; kuidas see teistele võis
"maitsta", ei tea. Ka praegu meeldivad mulle inimesed eriti neil hetkedel kui nad on tõsises kimbatuses, et mitte öelda hädas - istumas kühmus seljaga nurgas toolil, nägu peidetud kätesse. Kas ma olen paha? Igatahes mulle meeldib ka see, kui inimene oma kimbatusele lahenduse leiab. Ja millegipärast tundsin end ebamugavalt, kui pidin inimese poole nimepidi pöörduma. Ütlesin ikka "kuule sina". Nimega pöördumine nagu oleks liiga pealetükkiv, pisikese tüki võtaks küljest ära.
***********
Kaheksas sünnipäev möödus mul veel sõprade keskel ja suure peoga, kuid kolmanda klassi teisel poolaastal (siis kui sain 10-aastaseks) juhtus midagi, mille tõttu hakkasin inimestest eemale hoidma. Sõbrad tulid endiselt mulle ukse taha ja kutsusid küll õue mängima, küll tahtsid külla tulla, kuid mina ütlesin järjest ei, ei ja ei, niiet varsti keegi enam ei üritanudki. Minu klassijuhataja küsis ema käest, et mis on juhtunud. Aasta alguses oli olnud klassis küsitlus kõige populaarsema lapse väljaselgitamiseks ja mina olin saanud tüdrukutest esimese koha.
Kolmanda klassi lõpuks polnud endisest seltsivast ja lõbusast lapsest midagi järel. Aasta hiljem öeldi minu kohta - väike vanainimene. Mis võis juhtuda? Üks asi, mida kahtlustan, oli järgmine. Ma armastasin kangesti esineda. Kuna ma võõraid ei kartnud, siis polnud mul ka mingisugust lavahirmu, mul ei olnud midagi tähelepanu keskmes olemise vastu. Ma oleksin suurima heameelega lapsena laulnud nagu Entel-Tenteli "staarid". Pärast teist klassi, suvel, olin haiglas, kus mul muude haiguste kõrval leiti olema ka adenoidid, mis ära opereeriti. Pärast seda öeldi aga mu hääl olevat muutunud tuhmiks ja kõlatuks.
 |
| Kurb ja kade, DrewtheUnquestioned |
Ja ega ma eriti hästi viisi ka ei pidanud, seega - ma ei osutunud valituks klassi laulukoori. See oli mulle kohutav tragöödia, nutsin päev otsa. Oma pettumust ma välja nutta siiski ei jõudnud.
Lisaks sellele osutus aastakese hiljem minu vend valituks lausa ühte üle Eesti kuulsasse laulukoori. Olin tõesti kade ja pettunud. Siit ilmselt sai alguse minusse kinnitunud muster - mina ei osutu valituks, kuigi ma nii kangesti tahan, ja et minu unistusi täidavad teised, kes sellest ei hooli - seda olengi hilisemas elus järjest ja järjest tunda saanud.
***********
Teine asi, mida kahtlustasin, oli üks UFO. Nüüd hiljuti selgus, et see ilmselt oli NATO ülikõrgel lendav lennuk, millelt päikesekiired peegeldusid. Aga nähtus ise oli selline, 70nendate keskel. Vaatasin lapsena nagu sageli augustiõhtul taevas tähti. Suur Vanker oli ilusti horisontaalse kopsiku kujul põhjataevas. Märkasin selle aisapoolse alumise "ratta" juures väikest liikuvat tähte. See tegi ringi ümber ratta (astronoomiahuvilisena teadsin, et see ainult näib nii, et tegelikult ümber tähe ta ikkagi ei liigu), seejärel hakkas liikuma sirgjooneliselt ja siis jäi seisma. Kui loogiliselt mõelda, siis võis see Põhja-Norra või ka Koola poolsaare kohal väga kõrgel lendav lennuk küll olla - põhjataevas ta oli ja kellaaeg oli selline, et nii kõrgel asuvat objekti võisid päikesekiired valgustada veel küll.
Kuid miskipärast vahepeal arvasin, et see liikuv täheke viis tükikese minust endaga kaasa. Enam ma väga nii ei arva.
