20. Vaimlemine

Praegu jookseb seitsmes aasta ilma meheta ja koos kahe lapsega. Poiss on 18, tüdruk 9. Alimente ei tule kummaltki isalt. Töötan juba kaheksandat aastat poole kohaga majahoidjana (sisuliselt on see aednikutöö), saan 151 euri kätte ja lisasissetulek tuleb sotsabist ja juhutöödest. Igaks juhuks ütlen, et ma ei joo ega suitseta.

Mu töö meeldib mulle. Ja mis põhiline - teen tööd, millal ise tahan. Mingeid kellaaegu ei ole. Vaba elu. Hulgun palju metsas; sõidan jalgrattaga kuni 10 km, siis põrutan metsa.

Mu vanemad elavad; oma ämma ja eksiga saan täiesti normaalselt läbi.


Mul on kaks inimest,  kellega saan oma koduasulas mind huvitavatel teemadel rääkida; internetituttavatega saan ka aegajalt kokku. Ühtegi täiskasvanud inimest ma oma kodus elamas näha ei taha - niiet ei mingit meest enam. Seks ka enam üldse ei huvita. Eks näis.







19. Seitse aastat vabaabielu


E-l oli eelmisest abielust poeg, samuti E. Vana E ütles mulle kohe kooselu alguses, et ta tahab oma poja enda juurde võtta ja et sellel on koolis probleeme.

Nojah, 2001. aasta ühel novembripäeval oligi ta meie korteri ukse taga, kasuvanaisa olla teda peksnud ja ta oli põgenenud. Ta ei elanud oma ema, vaid vanaema (E ema) juures ühes väikelinnas, see oli poisi poolvägisi enda juurde saanud. Segane lugu neil. Sel päeval oli mul tunne, et nüüd on mingi pööre toimunud.


Ta oli istuma jäänud ja oma arengus klassikaaslastest palju ees. 12-aastaselt ta jõi, suitsetas, pidutses. Aga rääkida oli temaga huvitav, mõnes mõttes meie huvialad isegi kattusid - nõidused, energiad jms. Oma elufilosoofia oli täiesti olemas. "Aga ära tee siis!" ütles ta mulle, kui ma rääkisin talle mingist asjast, mida on vaja teha, aga mida mulle ei meeldi teha. Lihtne: ära lihtsalt tee!

Ta oli väga andekas valetaja, väga hea näitleja; inimese, kes teda eelnevalt ei tundnud, pettis ta alati ära. Ta varastas kodunt, nii minu kui oma isa tagant. Ta oskas väga ilusti lubada, temaga tõsiselt rääkimise järel jäi mulje, et ohhh - lõpuks ometi on ta asjast aru saanud ja ta püüab end parandada, aga temal oli lihtsalt selline taktika - näidelda, et tal on "krõks" käinud, pisarsilmil lubada, ja siis endist viisi edasi lasta. See töötas alati.



Õhtuti söögitegemise kõrvalt tegin köögis koos noore E-ga koolitöid. Suurt kasu sellest ei olnud, sest poiss väga sageli lihtsalt ei läinud kooli, kuigi hommikuti sai ta uksest välja saadetud. Ükskord puudus meie teadmata kaks nädalat jutti, koolis oli öelnud, et läheb maale ema vaatama.

Käisime temaga lastepsühhiaatri juures paar korda, hiljem ta ise keeldus. Talle kirjutati mingid rohud välja. Ühel õhtul helises uksekell ja ukse taga oli mees, kes teatas mulle kurjalt, et minu poja pärast on tema tütar koomas. Selgus, et minu tööl olles oli noor E endale mõned tüdrukud külla kutsunud, ühel neist olid mingid narkootikumid kaasas ja neid siis võeti koos noore E rohtudega. Tablettide koosmõjul oli vaja ühele tüdrukule kiirabi kutsuda, keegi lastest ilmselt ise kutsus. Selle peale ma lõin noort E-d vastu põske. Ja palusin vabandust. Ma tundsin põgusalt seda koomas tüdrukut, temas oli midagi "rasket", ta jäi mulle silma ja oli omamoodi sümpaatne. Ta jäi ellu.


Istusime maja ees pimedas noore E-ga, rääkisin talle, et mul on tunne et ma tahan oma kodust põgeneda, jätta see vanale ja noorele E-le. Selle peale poiss ütles, et tegelikult peaks ikka tema lahkuma. Ses suhtes peab talle au andma. Aga oma vanemate juurde ma tagasi minna ei tahtnud, nii ma pingutasin edasi.

Vana E vähemalt toetas mind, aga tema muu suguvõsa jaoks olin ma kuri ja õel võõrasema, ilge krõhva pealegi, kes pidutseda ei oska ja ainult tööst mõtleb. Kindlasti ei olnud kõik meie kasvatusvõtted õiged, ma ise oleksin olnud leebem, aga just vana E soovitas ära keelata poisile suhtlemise oma emaga, seda ma oma peaga ei oleks teinud, aga tahtsin olla sõnakuulelik naine. Korteri võtme äravõtmisega olin aga isegi nõus, sest ei tahtnud rohkem pidusid oma tuppa. Minu kodu pidi olema minu kindlus. Ise olin kella viiest alati kodus, lisaprojektid olid nädalavahetustel, sellest võttis aga ka noor E osa. Tegelesime lastega. Kõige selle "hullu" kõrval oli tal lahke ja lastesõbralik iseloom, luges näiteks vahest mu väiksele pojale unejuttugi.

Mehega kooselamine muutis mu rahalise olukorra kehvemaks. Ta suutis omale päris suured võlad tekitada. Oma viimased aktsiad müüsin tema majanduskuludeks. Minu tagavarad sulasid. Ise ma aga mõtlesin, et tühja sellest rahast. Kurjad onud inkassofirmast helistasid mulle. Mina küsin, et miks mulle, võlad on ju mehe omad. Nemad vastu, et kuna sina oled seni võlgu maksnud, siis võtame edasi sealt kust saab.



Aga ikka olid võlad. 2002. aastal hakkasime seepärast mõtlema korteri müügi peale. Lisaks olin lõpuks jõudnud otsusele, et noore E-ga mina enam koos elada ei suuda, pidev kodust varastamine oli peamine põhjus. Leppisime mehega kokku, et noor E läheb tagasi elama vanaema juurde (kasuvanaisa vaevalt teda tegelikult peksis) ja meie ostame korteri naaberalevikku, kust vana E saab käia lihtsalt oma poega vaatamas.

Korterimüügiga said võlad tasutud, uude korterisse kolisime sisse 2002. aasta augustis, üksjagu raha jäi mulle tagavaraks ka. Olin oma heast töökohast loobunud. Kui aus olla, siis oli üheksast viieni kontoritöö mind natuke tüütama hakanud ja pealegi tahtsin ma elada nii, et mets oleks lähedal.

Elasime edasi mõnda aega päris normaalselt, mina, vana E ja minu poeg. Ühe asja sain tema abil enda kohta teada. Uues kohas elades olid kõik inimesed ümber võõrad. Rääkisin E-le, et näed, kus on imelik asi - siinses poes on üks ja sama müüja tööl kõik seitse päeva nädalas ja kella kaheksast hommikul kümneni õhtul; kuidas ta küll suudab? E vastas, et seal on ju kaks erinevat müüjat, nii erinevad välimuselt. Mina olin neid aga üheks ja samaks inimeseks pidanud. Sellelt lehelt leidsin hiljem nägudepimeduse testi, mille mille järgi olin patoloogia ja normaalsuse vahepeal. Enam seda testi seal pole.



Töötasin poole miinimumpalga eest E ema poes. E proovis ühte ja teist tööd, aga ta ei pidanud töökohti. Lõpuks paistis, et ta on sobiva saanud. Tulevik tundus kindel. Selles olukorras jätsin beebipillide võtmise ja ükskord suvel metsas maasikaid süües teadsin, et nüüd olen rasedaks jäänud ja see tuleb tüdruk.




Oligi nii. Neljakümnendaks sünnipäevaks sündis mulle tütar. Aga E oli juba minu raseduse ajal uuesti jooma hakanud. Ilmselt tundis ta end nüüd kindlalt, et kuhu see naine väikse lapsega ikka läheb.

Sealtmaalt läks asi päris hulluks. Nüüd nägin, kust noor E oma varastamise ja valetamise oli õppinud.

Ta jõi ja kasutas antidepressante koos. Ei tea, kas sellest või oli põhjus mujal, igatahes jäi ta suure mehe kohta üsna väikesest kogusest väga purju, niiet kaotas tihti tasakaalu ja tükk aega püsti ei saanud. Kartsin et ta kukub väikse tütre peale. See kardab tänapäevani joodikuid. Ämm osutus energiavampiiriks, kes helistas meile, sõimas, sõimas, sõimas. Pani toru ära. Viie minuti pärast helistas uuesti. Mina olin paha naine, kes ei suuda tema poega hoida.



Mees jõi tsükleid. Joomatuuri lõppedes oli ta mõnda aega hea isa. Lapsed olid talle väga tähtsad. Tsüklid läksid aga järjest pikemaks ja sagedasemaks. Lõpuks oli tase selline, et mees käis poes inimestelt õlleraha kerjamas ja sealsamas poe taga ta ka pärast käpili oli. Mõned juhutööd ta vahest tegi ja see raha läks teadagi kuhu. Töömees ta polnud, ta oli olnud väga hea organiseerija, kuid mitte traditsioonilises mõttes töömees. Paldiski maanteelt visati ta ka viimasel korral joomise pärast välja. Öeldi, et meie alkoholipsühhoosi ei ravi. Wismaris käis ka loomulikult. Ampullid aitasid pool aastat alguses, mida edasi, seda lühemat aega.


Minu poeg oli nüüd juba koolilaps, temal tekkis vahest hirmuhoog koolimineku ees, temaga käisime ka lastepsühhiaatri juures.

Raha jäi järjest vähemaks. Sõbranna mul siiski oli, aga üksinda ma kuskile minna ei tohtinud, mees oli armukade. Niipalju pean ütlema, et mees ei löönud mind kordagi. Mina teda ka mitte. Iseloomult oli ta väga heasüdamlik ja leebe. Ja isegi nüüd, kui ta jõi, olin üsna kindel, et ta ei petnud mind. Mõni juhuslik flirt - jah, aga muidu olin mina tal ainuke. Viina kõrval.



Mõned kuud pärast tütre sündi 13. juuli õhtul 2004, vaatasin aknast välja, loodetaevas oli Veenus, aga sellist Veenust polnud ma enne näinud - mitu korda suurem kui tavaliselt ja imeilus roheline. Panin selle kuupäeva kirja. Suurt rohelist tähte vaadates teadsin, et kui mu elu niimoodi edasi läheb, siis suren liiga noorelt ja insulti. Ma ei tahtnud seda. Teadsin ka seda, et mul on võimalus pääseda. Roheline on lootuse värv.


Delvaux "Magav Veenus" 1944


2007. aasta jaanuaris hakkas E kohe peale värske ampulli panemist uuesti jooma. Ta lõi mu poega (esimest korda lõi ta kedagi) ja sellega oli asi otsustatud. Olin valmis jällegi oma kodust põgenema, kuid õnneks läks E siiski ise minema. Mõni nädal oli väga raske ja pingeline aeg, isa tõi mulle enesekaitseks pipragaasiballooni. Mees oli ähvardanud ära minnes, et sa veel kahetsed seda.

Aga kõik läks rahulikult.









18. Oma kodu ja mees

Korterit ostes valisin asukoha nii Marko majale kui ka isakodule lähedale. Kahetoaline Mustamäe korter, energeetiliselt heas kohas - seda ma oskasin tunda. Minu all elas Mustamäe nõid Anne. Pärast kolis ära. Mul oli tohutult hea tunne, kui sain vanemate mõju alt ära, päris oma elu peale. Olin juba veidi üle 30. Mul oli sõber (Eve) abiks remonti tegemas ja isegi pisikese soolaleivapeo pidasin! Korteri ostsin jaanuaris, sisse kolisin mais. Juhuslikult oli sama päeva peale sattunud seanss Lille Lindmäe juures. Tahtsin oma eelmisi elusi näha :) Aga olin kolimisest nii elevil ja segi, lisaks ikkagi veel ka armuvalu, niiet ei näinud midagi.


Umbes kaks nädalat pärast kolimist tuli tagasilöök. Olin kogu senise elu elanud majas, oma aiaga majas, köögiaknast vaadates oli muru käega katsuda. Nüüd olin viiendal korrusel kortermajas. Mul oli maapinnast puudus. Kodumuru, kodumuru tuli meelde. Ja kõigile oli nagu must loor peale visatud, sõna kõige otsesemas mõttes. Väljend "mustad prillid ees" on tegelikult väga täpne. Mõtlesin, et alles sain selle, mida nii kangesti igatsesin - päris oma kodu, ja nüüd olen selle pärast masenduses. Läksin apteeki ja ütlesin, et mul on deprekas. Sain mingit vasikaplatsenta-preparaati, ja see aitas. Umbes kaks nädalat see masekas kestis. Siis jäi rõõm oma kodust ja natuke harjumuspärast armuvalu.


Lugesin palju Luule Viilmaad, lootes et sealt saan õpetust, kuidas muutuda "normaalseks" mehenaiseks. Sel perioodil põletasin ära kõik oma maalid. Gaasipliidi leegil põletasin, andis kärsatada. Joonistused olid juba varem ära visatud. Tahtsin oma "haige" minevikuga lõpparve teha.


Käisin ikka Beebihingede klubis. Kõik nõiad, selgeltnägijad, kursused ja laagrid tulid mu ellu just sealtkaudu.  Kuid kui klubi tegevus võttis järjest rohkem kosjakontori suunda, siis hakkas asi lagunema. Meie klubis käis  mees, kes pidas päris suurt kosjakontorit. Minu andmed olid ka tema kartoteegis. Ta rääkis mulle, et minu vastu tunneb huvi keegi "majandusmees". Mul oli tunne ilma teda nägemata, et see ongi see "õige".

Kui ta ennast juba mitu päeva oodata oli lasknud, siis mõtlesin, et kuhu ta küll jääb, ta ju peab tulema. Teadsin, et tuleb. Tuligi. 7.7.1999. Oli ukse taga, ülikond seljas, portfell näpus, elult peksasaanud nägu ees. Saime paar korda kokku, teisel korral vist läksime voodisse, kahe nädala pärast kolis ta minu juurde sisse. Armunud olin ma ikka Markosse, aga lootsin E abil temast üle saada.

E oli staažikas alkohoolik, nüüd aga oli olnud aasta otsa kaine. Ja kaineks lubas jäädagi. Minu suguvõsas alkoholismi polnud, seega uskusin. Jooma oli ta hakanud  paanikahoogude pärast. Oli vale ravi saanud, mis asja hullemaks teinud. Esimest korda nägin inimest, kes pidi pidevalt rahusteid ja muid rohtusi sööma. Mina olin tal kolmas naine, kahe eelmisega olid lapsed ka ja seaduslikult.

Paanikahoog väljastpoolt
Ta meeldis mulle oma kõrgelennuliste mõtete pärast, näiteks et teeme maale mingi super öko-tekno talu ja pealegi ta oli ühe väga tegija (surnud) kirjaniku sugulane. Kui tal üsna meie tutvuse alguses depressioon peale tuli, oli ta nägu täpselt samasugune kui mu isal, sünge ja suunurgad allapoole. See nii kohutavalt meeldis mulle. Ta oli hullaris sees ja me käisime temaga jalutamas. Hullaris käis ta hiljemgi. Omajagu huvitav oli seal teda vaatamas käia. Kõik jumala normaalsed inimesed. Seal suure plankaia sees on veel väike aed ka. Seal aias me tegime ükskord väikse grill-lõuna, mina, E ja veel üks mees :) Ja siis veel hullari tualettruumis tegime seda va suurte inimeste asja. Seal vist oli meestele ja naistele ühine, ei mäleta. Tema tahtis alati ebatavalistes kohtades või kellelgi külas olles, et me seksiksime, mina oleksin mõned kohad küll vahele jätnud, aga ei tahtnud "ei" öelda.


Tema lõhn mulle ei meeldinud, aga meeldis see, et temaga oli hea ühes voodis magada, ka lihtsalt niisama ilma seksita. Muidu ei maganud ma hästi, kui keegi teine veel voodis oli, aga temaga oli teisiti. Kuidagi sobisime. Ühe joomahoo ta meie kooselu alguses siiski tegi. See oli kole. Ma teatasin talle, et kui veel hoogusi tuleb, lähme lahku.

Oma headel aegadel nägi ta väga soliidne välja. Käis ülikonna ja mantliga, prillid ees, portfell käes. Ükskord kui poeg minuga haiglas oli, siis tuli õhtul hilja väljaspool külastusaega meid vaatama. Keegi teda keelama ei hakanud, oli nii enesekindel ja soliidne, ligi 1,90 pikk - ise arvas, et teda mingiks tähtsaks võimumeheks peeti. Ülikonnad-mantlid olid ostetud kaltsukast või allahindlusega kuskilt. Kindel teenistus oli ikkagi ainult minul, temal oli kuidas kunagi. Raha tuli, aga tal oli vaja hirmus heldelt ja mõtlematult see kõik uuesti välja käia.

Ta oli oma emaga väga tugevalt seotud, see kontrollis kus ja kellega poeg käib. Sugulased olid tal raske iseloomuga, aga paljud üsnagi kõrgel positsioonil, suurte asutuste direktorid ja juhatajad, mõni isegi natuke kuulus. Omamoodi põnev.

Ligi aasta aega tundus, et elu ongi korras. Me täiendasime üksteist iseloomu poolest päris hästi - tema oli aktiivne, suurejooneliste ideedega, väljapoole pööratud, suhtleja ja väga hea organisaator (nö lõugadega leivateenija tüüp), mina aga kriitiline omaettehoidev "vee pealetõmbaja"; organiseerimine oli minu üks kõige nõrgematest külgedest.

Mees hoidis mind, ei käinud kuskil ringi litutamas, aegajalt paistis tal äri lausa hästi minevat, mul endal oli unistuste töökoht - hea palk, omaette töö arvutis, tõesti head kolleegid ja mõistvad ülemused. Sain sinna tööle täiesti ausalt kontrollkatsete käigus. Ma ise olin ka nüüd täiesti korralik, E jäigi mu (seni) viimaseks sekspartneriks. Armumine Markosse oli kuidagi märkamatult üle läinud, kuid E suhtes sellist armumist ei tekkinudki. Oli rohkem rahulik mõistusega suhe.


Suvaline kontor











17. Laps, rahaline edu, suhted ja vaimsus

Ma ei kartnud sünnitama minnes mitte põrmugi. Kui lapse südametoonid sünnituse käigus kaduma hakkasid, siis otsustas arst erakorralise keisri teha. Mul olid ikkagi väga kitsad puusad. Valude käes olles mõtlesin, et see on kuramuse piinarikas surm. Valu muutus aga kõige hullemaks alles siis, kui teadsin, et mulle tehakse narkoos ja ma varsti valust pääsen. Aga pärast sünnitust jäi see kõigest kaugeks mälestuseks nagu oleks unes olnud.

Mingit sünnitusjärgset depressiooni mul polnud. Mul oli tunne nagu oleksin endale kodulooma saanud. Vahest kartsin, et laps sureb ära, nii habras tundus see väike eluke. Lapse isale olin kirjutanud kirja, kus lubasin, et mina temalt alimente ei võta. Ta kahtlustas, et ma lapse selleks sain, et teda endaga siduda.

Last oodates olin hakanud muret tundma oma materiaalse külje pärast. Elasin vanemate juures. Tahtsin võtta lisatööd. Esitasin avalduse Maksimarketi müüja kohale. Nägin unes "vastuvõtmise tunnet". Saingi tööle. Mind pandi tegema väga mitmeid töid, sain kõigega hästi hakkama, mul oleks seal jätkates olnud võimalus saada kingaosakonda tööle või siis rahanduse poole peale. Olin "peakassale" jäänud silma täpsuse ja usaldusväärsuse poolest. Oli see "peakassa" vast naine - müntide hunnikule peale vaadates ütles ära kui palju seal on.





Varsti pärast lapse sündimist sattus mulle kätte "Äripäeva" leht. Ma üldjoontes teadsin, misasi on aktsiaturg ja kuidas see käitub, abi oli Villu Zirnaski raamatust "Raha, pangad ja finantsturud". Äripäevast avastasin, et ka Eestisse oli just jõudnud ettevõtete noteerimine börsil. See oli 1996. aasta alguses. Mõtlesin, et "hüppan rongi peale", selles et see rong sõitma hakkab, ma ei kahelnud.

Hiljem töökaaslasest selgeltnägija ütles, et see oli mulle saatuse poolt hüvituseks selle eest et mind lapsega maha jäeti. Viisin kõik oma säästud noorele Tallinna Börsile ja kui isa nägi, kuidas raha kasvas, andis omalt poolt lisa. Siis käis arveldamine sularahas. Sõitsin trollis, mantli taskus 30 000 krooni. Raha rohkem kui kümnekordistus aastaga. Järgmise aasta alguses ostsin omale korteri. Olin ettevaatlik, müüsin juba aasta alguses, krahh tuli aga alles sügisel, kus paljud omast ilma jäid.

Korteri ostsin 1997. aasta jaanuaris. Siis ühel korral tundsin töökaaslase, noore naise suunalt tulevat kadedust lausa füüsiliselt. Aga see oli üks hetk ainult.

Niiviisi sain endale päris oma kodu.

Kui sain aasta pärast Õigustõlkekeskusesse tööle, siis ka seal mängisin börsil, siis aga juba USA omas ja siis sain ka suurte kaotuste osaliseks. Ja sain  tunda tõelist mänguhasarti, mis tekkis reaalajas muutuvaid noteeringuid jälgides - vilkuvad punased ja rohelised numbrid, pidevalt muutumas. Kuid jällegi - enesekontroll ja/või pidurdusmehhanismid said tundel sabast kinni ja ma ütlesin stopp. Mängusõltlast minust ei saanud.


**************

Nüüd oli mul laps ja korter, mees oli veel puudu. Alustasin uue hooga tutvumiskuulutuste panemist. Suhtlesin ka Beebiklubi meestega, ühte olin vahepeal armunud, aga nagu alati - need keda tahtsin mina, need ei tahtnud mind ja vastupidi. Kohtusin hulga huvitavate inimestega, kuulsin palju huvitavaid elulugusid. Beebiklubi juhiga koos tegime natuke ka ise tutvumisteenust, meil oli meeste-naiste kataloog ja telefoninumber ajalehes. Hästi palju küsiti seksteenust. 

Kitagawa
Jätkasin suhteliselt juhuslike suhetega, aga nüüd juba võtsin beebipille ja päris esimesel kohtumisel voodisse ei läinud. Poja isa Marko hakkas ka mind aegajalt vaatamas ja magatamas käima. Olin ikka temasse armunud. Ükskord sattusin talle peale kui ta oma naisega jalutas. See oli valus. Aga tema tahtiski just kahte naist pidada, mind ja teda - pidi hea olema, kui on üks alati tagavaraks. Sellepeale tegin suhtlemisele järsu lõpu, tõmbasin telefonijuhtme ka välja. Ühel aastavahetusel olin joonistanud selle teise naise pildi ja pannud ta põlema, soovides et nad Markoga lahku läheksid. Aga lõppu ütlesin miskipärast "Issand, sinu tahtmine sündigu". Nii sain vastutuse oma pealt ära. Nüüdseks on nad ammu lahku läinud..

Sel ajal oli mul ka päris sõbranna - Eve. Meil olid ühised vaimsed huvid ja mõlemad olime õnnetult armunud. Sel perioodil ma suhtlesin päris palju just selliste natuke "uhhuudega" ja üldiselt oli kõik ilus, kui ainult armuvalu ja meheigatsust poleks olnud.

1996. aasta detsembris olin laagris Lilleoru keskuses, mis oli sel ajal veel üsna algusjärgus ja Ingvar Villido oli veel tavaline inimene nagu me kõik. Seal olles olin jällegi armuvalust kõveras, üks mees sealt meenutas mulle Markot ja mul oli teda valus vaadata. Aga sellest hoolimata tuli üks väga imelik ja meeldejääv kogemus. Oli mingi grupimeditatsioon. Juhendaja ütles, et selle käigus on võimalik kogeda ... (ei mäleta tema sõnastust). Mingil hetkel pani juhendaja maki pealt mängima tumeda undava ühtlase heli, siis käskis meenutada mentooli-tunnet .... Ja siis - laksaki! - ühendas mind millegi kirjeldamatult suure, võimsa, ühtlase, kõikjalt läbitungiva, halastamatu, kõikehõlmavaga jne-jne ülivõrdeid, ikka on ebatäpne. Ei olnud seda "bla-bla-bla"-armastust, oli täielik ja halastamatu neutraalsus. Silmapilguks. Oli tunne, et lähen lõhki, kui see kestab. Tõusin püsti ja läksin välja. Oli talveöö, tähed paistsid. Tähistaevas oli midagi sellestsamast tundest, kuid paljupalju nõrgemal ja täiesti "seeditaval" hulgal. Kui tuppa tagasi jõudsin, oli teema juba unustatud, ma ei tea, mida teised tundsid.




16. Suhted, juhusuhted ja laps

Gunnarisse olin peaaegu aasta otsa täiesti pimedalt armunud. Keelasin endale tunnistamast, kuidas ta mind ära kasutab. Raha laenasin (andsin) päris mitmel korral. Rahast mul kahju ei olnud, küll aga sellest, et ta mitmel korral kohtumise kokku leppis ja mind asjata ootama jättis ja et mina tal mitte ainuke ega kõige tähtsam polnud.

Ühel korral saime trollipeatuses kokku, andsin talle midagi üle või oli meil vaja lihtsalt paar sõna vahetada. Ta sättis end minekule. Siis nägin piimjasvalget "voolikut" meie päikesepõimikute vahel, mis venis sedamööda, kuidas ta eemaldus ja läks siis katki. Mina oma armuvalus tõlgendasin selle armusidemeks, aga seda ta muidugi ei olnud.

Temaga käisime mõnes Kalamaja urkas pidutsemas. Sain näha sellist rahvast, keda ma seni näinud polnud. Vaesus, tõrjutus, tõeliselt muserdatud inimesed, põhjakäinud joodikud.

Üks juhtum oli selline. Otsustati Kalamajas kellegi juures grupiseksi teha. No OK, oli grupikas. Tänavalt sai üks üsna juhuslik kutt ka sisse meelitatud, see põgenes õige varsti hirmunult :D Gunnar teadis, kus pererahva raha on ja ühel hetkel nägin, kuidas ta sealt osa ära võttis. Nüüd ma ei mäleta, kas see oli kaks eraldi juhtumit või ei - sõitsin varahommikul peale pidu koos Gunnariga trollis Mustamäe poole, tema pakub varastatud rahast osa minule võlgade katteks, mina vastan, et ära anna, sul on endal seda rohkem vaja. Aga samas on mul ka meeles, et peale seda grupiseksi ja vargust läksin otse vanalinna Tallinna katoliku Peeter-Pauli kiriku juurde (olin ühe töökaaslase innustusel astunud katoliiklaseks).

Tallinna Peeter-Pauli katedraal
Kell oli umbes 5 hommikul, ilus päikeseline suvehommik, inimesi eriti ei liikunud, mina katsusin kiriku ust, lukus oli. Jäin sinnasamasse trepi peale istuma. Käisin sel ajal kaunis väljakutsuvalt ja atraktiivselt riides, niiet ma võisin päris huvitav vaatepilt seal kiriku trepil oma õnnetu olekuga olla. Pihile tahtsin pääseda. Aga ootasin-ootasin, kedagi ei tulnud. Lõpuks kobisin koju. Jäi pihtimata, pärast enam ei tahtnud.

Gunnari kõrvalt oli mul ka teisi (juhu)suhteid, ta vist isegi mingil määral sokutas mind teistele, eks ma ise otsisin ka.

Olin ka paari vangiga kirjavahetuses, kahte neist käisin vaatamas, ühega suhtlesin veidi pikemalt. Ta oli Rummu vanglas; ta ema oli õpetaja, ta kirjutas mulle luuletusi ja nägi välja nagu Donk  "Don't need a gun when you have a Donk" Krokodill Dundee filmist. Ta istus kaheksat või üheksat aastat, oli vist midagi bensuka röövimisega seotud, keegi vb sai kogemata surma, ei mäleta. Ma viisin talle vanglasse suitsu ja muud nodi. Ühel korral suutis ta 

Rummu vangla
rääkida vangla adminnid niikaugele, et me saime temaga olla eraldi omaette toas nagu oleksime abielus. Siis me tegime vanglakeppi. Vanglasse sisseminek oli üldse omaette elamus - võimsad uksed, mitmed uksed järjest, mitmed võimsad lukud, mida seksikas, millegipärast mulatti meenutav naisvalvur suure kolinaga avas. Ma olin eelmisel päeval ühe teise kutiga ka maganud, mõtlesin, et kui ma nüüd rasedaks peaksin jääma, siis ma ei teagi, kes neist isa on.

Gunnarisse olin jätkuvalt armunud. Aga see läks üle väga järsku ja ma suutsin selle hetke tabada. Olin Taksopargi ristmiku juures ja ootasin Rummu poole minevat bussi. Oli talv, külm ja selge ilm, lumi valge ja taevas sinine. Vaatasin taevast ja ühel hetkel täiesti füüsiliselt tundsin, kuidas minu ja Gunnari vaheline side läks plõksti katki. Nagu sõrmenipsuga oli kõik armuvalu ja muud tunded tema suhtes läinud.

1994. aasta 31. jaanuaril olin maakodu naabrinaise pojaga koos ühel korteripeol. Seal kohtasin Markot, minu tulevase poja isa. Alguses ta mulle ei meeldinud, nii pikk ja peenike, aga läksin temaga ikka kohe õhtul voodisse. Pärast paari kohtumist olin aga kõrvuni armunud. Siis tuli suhtlemises paus, ma olin jällegi meelestatud et sellest niikuinii midagi ei tule, ja seepärast leevendasin armuvalu venelase Igoriga. Vene mees ikka oskab naise eest hoolitseda. Tegi mulle kõigepealt sooja vanni. ... Ja mina pidin talle võileibu tegema. Paari tunni pärast voodis vangutas ta pead ja küsis: "Откуда такои темперамент?"

Irma Ilisson "Armastuse jõud"
Mingil ajal aga olime Markoga vähemalt minu meelest juba kindel paar. Järgnes veidi üle aasta visiitabielu. Sel ajal ma kedagi teist ei tahtnud. Ta valis naisi, kes olid väliselt sarnased tema emaga. Küllap ma talle ikka veidi meeldisin ka. Ükskord unes vaatas ta minu peale väga hea pilguga, tundsin, et meeldin talle. Aga üldiselt võttes oli see suhe ikkagi minu jaoks väga järsult üles-alla, nagu ameerika mäed. Armuvalust armujoovastusse ja vastupidi, pikemaaegset kindla tunde perioodi ei olnud.

Ta oli selline meesterahvas, kes armastas ennast pesta ja lõhnastada. Ükskord enne jõule oli neil korteris mitmendat päeva vesi ära ja ta ei saanud pesta. Mind võttis jalust nõrgaks, kui hästi ta tegelikult lõhnas. Ma olen üsna kindel, et just sel õhtul sai mu poeg eostatud.

Lõhnaga seoses on veel kaks korda olnud nii, et mehe lõhn oli nii hea, et selle peale võiks talle ükstapuha kuhu järgi minna. Üks oli juhuslikult vastutulnud mees turuleti ees, teisel korral oli visatud ühe kuti nahktagi üle aia - see tagi lõhnas veel tükk aega endise omaniku järgi. Selle tagi nahast tegin endale kosmeetikakotikese ja veel mõned asjad. Lisaks lasteaiatööle müüsin sel ajal ka Avoni kosmeetikat ja ülla-ülla - mind kirjeldati kui väga naiselikku naist. Ise ma oma naiselikkuses sugugi nii veendunud ei olnud.

Rasedus tuli mulle täieliku üllatusena. Päevad olid mul kogu aeg olnud ebaregulaarsed, aga kui mul juba neljandat kuud päevi ei olnud ja kõhus nagu midagi liigutas, siis arvasin, et mul on vähk ja ma hakkan ära surema. Läksin naistearstile ja see ütles, et mul on kõht üle naba. Aborti ei oleks ma niikuinii mitte mingi hinna eest teinud, see oli raudpolt kindel. Nägin unes, et mul on noku kõhus, ja oligi - see oli poiss! Nägin unes ka korduvalt, et maadlen oma surnud vanaisaga, need olid head uned, ja kui hingederändamist uskuda, siis võiks arvata, et poeg sai endale minu vanaisa hinge. See mulle meeldib.

Kui Markole teatasin, et last ootan, siis andis ta mulle valida - tema või laps. Loomulikult laps. Vähesel määral suhtlema jäime (ka seks) kuni peaaegu 2000ndenda aastani.






15. Vaimsus, süütus ja juhusuhted

Juhtusin 80nendate lõpul nägema Soome televisioonist Dalai Laama esinemist. See inimene jättis kustumatu mulje ja ma mõtlesin, et vot seda meest tahaksin ma küll oma ihusilmaga näha. See soov läks rohkem kui täide. Oktoobri alguses 1991. aastal kiirustasin kohe peale tööd Raekoja platsile. Terve platsitäis rahvast oli ootamas Tema Pühaduse saabumist.

Liivamandala 2001 Harjumäel
Varsti nägin sünge ja kurja näoga munga(?)riietuses suuri tõmmusid mehi läbi rahva teed rajamas, nende järgi tuli Dalai Laama ise, just minu poole. Inimesed ulatasid tema poole oma käed ja ta kätles nendega. Mina olin reas viimane, kes selle korraga Tema Pühadust puudutada sai. See oli imepärane juhus. Pärast kodus ema ja isa surusid minu kätt, et ka pühadusest osa saada. Isa ütles mulle, et võibolla muudab see kohtumine mind seltsivamaks. Vist ei muutnud. Sellel lool on ainult üks pisike "kiiks" juures. Nimelt olin hommikul voodis iseennast sellesama käega rahuldanud. Käsi pesin pärast seda küll. Natuke on häbi ja imelik selle peale mõelda.


***************


Otsustasin süütusest lahti saada. Olin trükkinud masinal ümber oma vanaisa unenägude seletaja ja läksin neid koopiaid Nõmme turule müüma, aasta 1992 jaanuar. Ühtki eksemplari müüdud ei saanud, aga sain tuttavaks ühe Riho Sibula näoga kutiga. Ütlesin, et tahan süütusest lahti saada. Ma ei mäleta, kas läksin temaga voodisse kohe samal õhtul või oli see järgmisel kohtumisel. Tema olukord oli hale. Ta elas Nõmmel, oma endise naise majas, kus tal oli elutoas suure sektsioonkapi taga paar ruutmeetrit oma pinda. Ja tal oli sclerosis multiplex. Seal kapi taga ma oma süütusest lahti sain. Verised linad läksid ilmselt prügikasti, mõned veretilgad kukkusid esiku põrandale (ilmselt läksin vetsu). Natuke paha on selle peale tagasi mõelda. Too kutt soovis püsisuhet, mina mitte. Ma tahtsin tervet meest.




Aga pärast seda läks lahti. Ma ei kasutanud kunagi kondoomi. Lapse saamist ma ei kartnud, last ma ju tahtsingi, pealegi ma uskusin ikka seda, et ma ilma ravita lapsi ei saa; ja haiguste peale ma ei mõelnud. Või kui mõtlesingi, siis oli tavapärane "ehk minuga ei juhtu". AIDS oli sel ajal Eestis veel üsna haruldlane. Õnneks pääsesin ainult klamüüdiaga.

See oli täiesti uudne tunne minu jaoks - näha et mees ei suuda vastu panna millelegi, mis minuga seotud on. Ma ei pidanud midagi tegema, ma lihtsalt olin.

Sattusin hasarti - kas saan mehe esimesel kohtumisel voodisse või ei. Pidin juba hakkama kriipsusid seina peale tõmbama, mees ja kriips. Kuskil napilt alla 15 oleks jäänud, aga seda küllalt lühikese perioodi jooksul. Vahepeal oli üks aastapikkune suhe ka (poja isaga), siis ma kõrvalt ei võtnud.

Olin hakanud käima nn Beebihingede klubis. See oli vaimsete huvidega noorte kohtumispaik, meil käis külas igasuguseid suuremaid ja väiksemaid nõidu - sealhulgas ka mõni praegu väga kuulus nimi. Ja need klubilised olid inimesed, kellega ma hakkasin tasapisi sõbrunema. Nad olid minu seltskond. Aga meest otsisin ma väljastpoolt seda ringi, sest tahtsin "normaalset" meest, mitte "uhhuud", kes UFOsid ja muud sellist näeb. Hoolimata sellest, et mul oli uhuudega huvitav. Kogu vaimsus teenis minu jaoks ühte eesmärki - muuta mind normaalseks naiseks, kes saab mehele. Ma tahtsin kõigest hingest muutuda.


Elu oli tõesti põnev, ma ei olnud küll sugugi mitte õnnelik, enamik aega oli mul ikka meeleolu "et jälle mind ei valita", aga igav ei olnud. Kui mõnd kutti igatsesin ja reaalis teda ei saanud, siis panin muusika mängima, tantsisin ja sain kõike.


1992. aasta augustis, Barcelona olümpiamängude ajal olid mu venna pulmad. Olin sel ajal armunud ühte Mardi-nimelisse poissi. Ma ei saanud teda ei voodisse ega ka mitte normaalsesse suhtesse.

Olin maal, hakkasin minema venna pulma. Hääletasin tee ääres. Peatus üks kaubik, sõitis esialgu mööda, seisis natuke, siis aga tagurdas minuni tagasi. Sel ajal kutt oli sättinud rahapakid armatuurlauale ;)  Eesti kroon oli just hiljuti kehtima hakanud, minu palk oli 260 krooni kuus. Kutt tegi ettepaneku, et lähme koos pulma, ostame möödaminnes pulmakingi. Ja sättis jälle rahapakke. Seal olid sajased, kümnesed, viiesed, kõik pakkides, kahekrooniste pakid olid põrandal plastämbris. Poiss tegeles marjade kokkuostuga, nii oli ta oma raha saanud. Aga mulle ta ei meeldinud, sest olin ju armunud teise.

Jõudsime Tallinna, mingi äärelinna putka juures jäi kaubik seisma, kutt võttis ühe 100-kroonise ja ütles, et ostab selle eest meile nänni. Ma olin šokeeritud, 100 krooni oli minu jaoks väga suur raha ja see ühekorraga mingi putkanänni peale ära raisata tundus mulle üle mõistuse. Kui poiss oli lahkunud, tegin autoukse vaikselt lahti ja jooksin minema. Õnneks oli pime ja ta ei näinud mind. Edasi läksin venna pulma. Eks ma natuke vapustatud olin.

Üks teine lugu ka Mardiga seoses. Sain teada, et Mardil on juba pruut. Istun pimedal augustiõhtul maakodu trepipeal ja vaatan kuidas välgud sähvivad lõunataevas, just seal suunal, kus on Mardi kodu. Oi kus ma olin armukade! Armukade naine on hirmus elukas.

Ma üldiselt ei suitseta, aga siis võtsin suitsu, suitsetasn aeglaselt ja mõnuga, samal ajal tundes, et suhtlen äikesega. Äikesega olid mul üldse omamoodi suhted, võib öelda, et ta oli mulle mitmel korral mehe eest olnud. Pole ühtki teist nii mehelikku loodusnähtust kui äike. Mul oli äikesega suhe.

Järgmisel hommikul sain teada, et välk oli seal peres surnuks löönud nuumpulli, kelle müügist saadav raha oleks pidanud Mardile saama. Varsti sain Mardist üle.

Reiviesinejad
Sel perioodil käsin ka mõnel reivil. Reivikultuur - ekstaasikultuur. Mingeid aineid ma ei tarvitanud, mul polnud neid kellegi käest osta, oleksin proovinud küll. Kuid mulle aitas muusikastki. Aga reividel tekkis omamoodi kollektiivne ekstaas, see oli aga kuidagi piirav, nagu kuppel peal ikkagi. Ükskord astus mingi mees ligi ja küsis, kas ma tööd tahan saada. Ma ütlesin ei.
Hmmm ... oleksin tahtnud ikkagi teada, mis tööd. Tantsijaks oleks isegi tahtnud. Ühel reivil juhtusin end kogemata suurest peeglist nägema nii, et ma end ise algul ära ei tundnud. Jõudsin mõelda, et ilus tüdruk, aga kuidagi väga külm ja tõrjuv.


**************


Panin kuhugi kollasesse ajalehte tutvumiskuulutuse. Helistasin ise ka mõned kuulutused läbi. Ühel korral oli valeühendus. Vastas noormees, kes küll tutvust ei otsinud, aga läks kuidagi ikka jutuks ja ta küsis, et kas ma tean ka, kuhu ma helistanud olen - selgus, et Kaika Laine number oli. Ta oli ikka väga kõva tegija sel ajal.

Ajalehekuulutuse peale sain 93. aasta jaanuaris Gunnariga tuttavaks. Ta oli Erich Kriegeri näoga meesiludus, kes elaski naiste kulul. Tal oli naine ja lugematu arv armukesi. Ma armusin muidugi kõrvuni ära. Pettuda ja asjatult odata sain ma rohkem kui küll.

Olime üheks õhtuks kohtumise kokku leppinud. Ma pidin päeval arstile minema, olin äsja põdenud punetisi. Õhtule mõeldes tundsin end üleni seestpoolt põlevat. Arst oli mees. Ta kuulas stetoskoobiga mu rindkere ebaloomulikult kaua, niiet õde, vanem vene mutt, vaatas meid juba väga imeliku näoga. Tundsin, et ta sõrmed särtsusid kui ta mind puudutas. Aga ega ma kade olnud ;) las kuulab ja katsub.

Õhtul olin üksi kodus ja tantsisin, sest kohtumist ei toimunud.









14. Inimesed, kehakaal ja sugutung

Hakkasin otsima töökohta. Mingit lihttööd tahtsin. Sain tööle lasteaeda söögitädiks, 1987 sügis. Suur masendus läks üle, lapsed mulle meeldisid. Lastega ma sain kontakti, selles mõttes oli täiesti põhimõtteline vahe, kas täiskasvanu või laps. Surmaihalus oli kadunud. Kadus nagu tina tuhka, mis sest et edasises elus oli hulganisti üksindust, õnnetuid armastusi ja tõesti masendavaid aegu. Sümpaatia ja mõistmine enesetapjate suhtes aga jäi. Joy Divisioni kuulasin 90nendate keskelgi. JD "järglane" New Order tegi ka mõne päris hea loo: New Order, Fine Time, 1988

Isa deprekas läks üle transendentaalse meditatsiooni abil, nii ta arvas. Vend tuli 1988. aastal sõjaväest tagasi, ta oli Lätis olnud. Sel ajal olid juba hakanud puhuma "muutuste tuuled". Nõukogude Liidu aeg hakkas lõppema. Hakkasin sel ajal Eestimaal toimuvat üles kirjutama. Samal ajal tuli tohutu vaimsuse ja vabaduse puhang. Igal pool hakati rääkima seni keelatud teemadel - erootika, roheline maailmavaade, UFOd, astroloogia jt parateadused; ilmus hulgaliselt selleteemalisi ajalehti, hulgaliselt kursuseid.  Tagantjärele vaadates oli see tõeliselt võimas aeg, mul on väga vedanud, et mu silmad on seda näinud ja meel tajunud. Ise käisin ka mitmes "koolis". Lapsepõlvest oli mul tugev parateaduste põhi all.


TPI juures käis koos Rokiklubi. Ei mäleta, kas alustasin seal käimist juba TPI ajal või pärast lõpetamist. Ühegi poisiga ma seal tuttavaks ei saanud (üks indiaanlasepatsidega kutt mulle meeldis), aga ühe sõbranna sain küll. Kui ma olin tema juures külas käinud ja kohvi joonud, siis oli mul pärast kodus imelik olla, pea käis ringi ja jalad olid nõrgad. Me käisime koos Rocksummeril ka. Ma ei mäleta kui kaua me suhtlesine, pool aastat, aasta-kaks? Ma jätsin ühe lubaduse täitmata, vb sellepärast ta loobus suhtlemisest, ei tea.


Teine sõbranna oli mul veidi hiljem ka - üks töökaaslane, üle 70ne aastane ärksa vaimuga naine. Temaga me käisime esoteerikat tudeerimas.

Aga poistega olid lood kehvad. Ma olin kogu elu väga kõhn olnud, nüüd kaalusin riietega 39,5 kg (kasv 156 cm). Ma sõin kõike mida tahtsin, ei näljutanud ennast. 1989. aasta aprillis sattusin lugema Harri Jänese kirjutist mingis ajakirjas, kus ta väitis et minusugustel naistel menstruatsiooni pole ja nad lapsi ei saa. Minul päevad olid küll, aga ebaregulaarsed. Selleks ajaks olin ma juba ammu loobunud soovist poiss olla ja tahtsin üle kõige olla naiselik naine, minna mehele ja saada lapsi. Harri Jänese artikkel ajas mind kohutavalt vihaseks. Just vihaseks, mitte kurvaks. Ma pole ei enne ega pärast niimoodi vihane olnud.

Tuline viha
Kops oli üle maksa, silmad pahempidi peas - kõik oli pahupidi pööratud. Aga välja ei paistnud sellest mitte halligi, selline ma juba kord olin. Paar päeva olin niimoodi vihane. Ja siis hakkasin sööma. Tuli tohutu söögiisu. Leidsin eestiaegse ajakirja, kus õpetati, kuidas juurde võtta - süüa sularasva, šokolaadi, või, suhkru segu - sõin seda leiva peal; jõin toiduõli; sõin, sõin, sõin. Kahe kuu pärast kaalusin 46 kilo. Siis ema ütles, et nüüd hakkad juba paksuks minema.

Olin nüüd oma välimusega rahul. Aga seest olin ikka kuidagi teistmoodi. Lähedasi suhteid ei osanud
luua-hoida. Ei osanud poisiga suhtlema hakata ka siis kui keegi otse minu poole pöördus, mingi kramp tuli peale ja ma vastasin midagi vihast ja tõrjuvat, kuigi ma ei tahtnud nii öelda. Ja ükskord hakkasin hoopis itsitama selle peale, kui keegi poiss rääkis, et tal suri ema ära. See ei olnud tõesti naljakas, see naer oli nagu mingi reflektoorne reageering. Seda juhtub mul nüüdki, et ma tõsises olukorras tahtmatult omaette itsitama hakkan.

Olin juba mitu aastat tagasi hakanud seksi järgi igatsema, kohe päris tugevasti. Aga peale kaalutõusu - oh sa püha müristus! - läks asi nii hulluks, et ma oleks võinud suure tammepaku puruks närida, niiviisi näris kiim mind seestpoolt. Mõtlesin, et seda tunnet ei sooviks oma vaenlasele ka mitte. Kui ma 11-aastaselt pääsukestesse armunud olin, siis mõtlesin, et mis tunne see võiks olla kui oma instinkti järgida ei saa. Nüüd siis tean. Maalisin pildi "Rahuldamata kirg", küll mul praegu on kahju, et selle ära põletasin. Must, tumepruun, sügavpunane, naise siluett, millel ainult silmad.

Tantsimine pakkus leevendust. Need tantsud muutusid juba ilmselt ka ilusamaks kõrvaltvaatajale, tantsisin oma peegeldusele ukseklaasil või varjule - siis tulid liigutused paremini välja.


****************



22.07.1990 oli Eestis täielik päikesevarjutus. Kuna mul oli sel ajal jällegi maiade-inkade vaimustus, siis päikesevarjutust pidin ma nägema. See oli nii suur elamus minu jaoks, eriti teekond päikesevarjutust vaatama, et ma varsti peale seda istusin maha ja kirjutasin sellest 5-6 leheküljelise jutukese. See oli üldse teine asi, mille ma kirjutanud olen, kirjutasin siis kui tõesti enam muud moodi ei saanud - nagu praegu. See töö on ka kadunud, jällegi väga kahju. Kui kõndisin hiljem seda sama teed, mida mööda olin jooksnud varjutust vaatama, tundsin vast isegi paari aasta vältel mingit imelikku ja erilist tunnet, mis nagu oleks andnud jõudu juurde. Nagu palverännak.


****************


Aga olin sel ajal ikka veel süütu. Mäletan, et helistasin ühel masendushetkel usaldustelefonile

ja ütlesin, et olen 26 ja ikka veel süütu. Vastuseks veidi aega vaikust, oli aru saada, et vastuvõtja mõtleb, kas tegu on naljaga või ei - siis küsis mehehääl vastuseks: "... ja kuidas tunne on?"  Siis hakkasin rääkima. Psühholoogide juures käisin ka. Rääkida sai, aga mingit otsest abi ei olnud. Tegelikult mul oleks vist olnud vaja teada, miks ma selline olin. 1992 aasta lõpul hakkasin oma unenägusid üles kirjutama, sest oli üks väga meeldejääv ja seksuaalse alatooniga unenägu suurest öökullist.

Käisin 1989-93 maakodus olles sageli naabrinaise juures. Tal oli minust mõni aasta noorem poeg, ma miskipärast ei suutnud teda võtta mehena, kuid nende pool käis alati palju külalisi ja olid ka peod. Hiljem selle poisiga käisime ka mujal pidudel ja kõrtsides, Tallinnas ja Tallinnast väljas. Vot nüüd mulle juba peod meeldisid.

Ükskord peolt tulles, pärast järjekordse suhte loomise nurjumist, mõtlesin maanteel kõndides, et jumal tänatud, ma suudan kõike seda kõrvalt vaadata. Sain aru, et kui ei suudaks, oleks asi palju traagilisem. Selline "kõrvaltvaatamise" tunne on mind ikka rasketel aegadel saatnud. See on hea, aga ka halb, sest on lasknud mul liiga kaua mõnda halba olukorda taluda.















13. Elu seestpoolt vol 2

1983. aasta august oli väga soe. Raadio Luxemburg mängis pidevalt Creatures'i "Miss the Girl"i. Isa ja ema olid köögis pikka aega tülitsenud, tüli oli neil nagu tavaliselt selline intelligentne, aga pidev üksteise kallal närimine. Mul oli paha tunne selle pärast, tõesti paha. Läksin õue, kahe kirsipuu vahel oli võrkkiige, heitsin sinna pikali. Päeval oli olnud liiga palav, aga õhtu oli ideaalne, nii ülimalt ideaalne kui inimese jaoks üldse olla saab - sume,  pime ja kuskil 20-25 kraadi sooja. Lamasin selili võrkkiiges ja must öötaevas oli mu kohal. Kosmos


kogu oma lõpmatuses ja külmuses. Ja ometi on siin, planeedil  Maa, nii ideaalne paik inimese jaoks. Kuidas see saab nii olla?! Tundsin selle pärast, et see ikkagi niimoodi on, iga viimase kui keharakuga nii täiuslikku rahulolu, et mõtlesin, et "enam paremaks minna ei saa, nüüd võiks küll ära surra". Mõtlesin, et kas see ongi nüüd killuke nirvaanat? Ilmselt mitte. Midagi natuke sarnast tundsin tänavu (2013) suvel. Oli õhtu. Asfalt metsa vahel lõhnas nii hästi kui väike asfalttee metsavahel üldse lõhnata saab. Ja siis ma mõtlesin, et heidan tee peale magama, las autod sõidavad must üle. Siis see hea tunne jääb kestma või nii kuidagi. Saaks ennast "välja lülitada" mitte siis kui on halb, vaid siis kui on hea.




Tipi-koolis ei läinud mul hästi. Ei osanud lihtsalt. Jalutasin loengute ajal Koplis ja Linnahalli ümbruses. Linnahall oli ja on minu meelest Tallinna üks ilusamaid hooneid, meenutab maiade püramiide, kuid vertikaalselt tagasihoidlikum. Üldse uitasin palju kõrvalistes linnaosades, seal oli ajalugu nähtav ja "kombitav". Vahest vene kutid või tšurkad üritasid külge lüüa. Mina ei puutund neid ja nemad ei puutund mind.

Aga koolis oli kõik vale-vale-vale. See oli väga vale. Ma tundsin ennast sellepärast halvasti.

Ma tavaliselt ei rääkinud oma asjadest kellegi. Sõpru mul polnud ja vanematele ma lihtsalt ei osanud rääkida. Aga sel korral ma olin nii kaugele viidud, et ma ütlesin ikkagi emale, et ma tahan TPI pooleli jätta või siis vähemalt aasta akadeemilist võtta. Ma olin neljandal kursusel, aasta 1986 algus. Ohhh ja sellest tuli nii suur pahandus, et ... muidugi ma kahetsesin rääkimist. Esimese suure vihaga teatas ema, et viskab mu kodust välja. Esimene viha läks mööda, ei visanud välja. Ma ei oleks läinud ka, mitte kanguse pärast, vaid jõu puudumise pärast. Kuhu mul minna oleks? See õhtupoolik kurnas mind täiesti ära. Olin tõesti viimase piisani tühjaks pigistatud.

Despair, Nico Conradie foto
Füüsikaeksami lugu oli samast seeriast. Ma arvasin, et on suuline eksam. Läksin sellise arvestusega, et keskmiste hulgas jõuan vastama. Ema ukse peal hüvastijätuks ütles, et ära karda, ükskõik mis hinde saad, ikka on hea. Aga eksam oli kirjalik ja minu sinnajõudes juba ammu alanud. Mina läbi kukkunud. Ütlen emale, et kukkusin läbi. Hirmsasti hakkas riidlema. Et kui oleksin õigeks ajaks jõudnud ja siis läbi kukkunud, siis oleks OK olnud, aga nüüd ei ole. No ei osanud kuidagi olla.

Mis mul muud teha oli, kui läksin ikka ja jälle oma tuppa, panin muusika mängima ja tantsisin. Üks suur lemmik  Joy Divisioni'lt oli "Digital", mul oli lindil see versioon, mis oli üldse viimane live-lugu enne laulja enesetappu 18.mail 1980. aastal. Emotsioon selles loos on vapustav ja vapustav on ka see, kuidas ülejäänud bändi liikmed IC meeleheitega kaasa lähevad.

A.T.Фоменко illustratsioon "Meistrile ja
Margaritale", Pilatuse ja Ješua vestlus
Nagu juba eelmises postis öeldud, oli 1986. aasta 18. mai samuti pühapäev ja mina 22 aastat vana. Olin juba aastaid tagasi selle päeva endale mälusse märkinud. Et vaatan siis, kuidas tuju on. Hea nöör oli ammu olemas. Sel nädalavahetusel olid isa-ema nagu tellimise peale maale sõitnud. Ma ei oska ise ka öelda kui tõsiselt ma seda mõtlesin. Mingit kirja ma ei kirjutanud.. Ilmselt öö läbi kuulasin muusikat, varahommikul läksin selle kirsipuu juurde, kus võrkkiige kaugem nöör seotud oli. Ma ei mäleta kas nööri oksa külge sidusin, ei mäleta ka, kas kast või taburet oli. Kuskil ma igatahes istusin. Ma ei tea üldse, miks ma õue läksin, toas polnud õiget kohta või? Ma ei mäleta ka, kas ma pead silmusesse proovisin. Niipalju kui ma oma saatust ette näen - oma surma ma ei näinud. Ilus hommik oli, taevas oli selge ja sinine. Igatahes mingi "kulminatsiooni" hetk oli see, kus ma mõistsin, et mul ei ole vaja oma vanematele seda jama korraldada,  no tõesti ei ole vaja; pealegi nad oleks ehk arvanud, et ma seda mingi õnnetu armastuse pärast tegin. Mingeid suhteid mul aga absoluutselt polnud. Ja teiseks, vb isegi tähtsam: ma olin armunud surma ja ma ei tahtnud, et surm selle tunde enneaegu ära võtab. Otsustasin, et ma võin seda teha iga hetk tulevikus, mitte just praegu. Aega on. Sealt edasi hakkasin teadlikumalt "piiri peal" elama. Tänavu lugesin Albet Camus't ja ta oli enamvähem sarnasele seisukohale jõudnud oma "Sisiphose müüdis". Lahe ju. Mis nöörist sai, ei mäleta.



**********

Nüüd tagantjärgi seda kirjutades saan aru, kui raske aeg see meile kõigile oli - vend oli minemas sõjaväkke (aprillis oli toimunud Tšernobõli katastroof, kartsime et ta saadetakse sinna) ja isal tuli sellest deprekas, käis Paldiski maanteel ravil. Ema polnud oma venna surmast 1985. aastal veel üle saanud. Minu jama polnud tõesti kellelegi vaja.

*********



Ükskord nägin und, mis oli nagu muusikavideo Joy Divisioni "Heart and Soul"ile. See oli mõrvade ja enesetappude seeria. Meeles on kaks stseeni. Sõidab mees autos. Jääb punase tule taha seisma, võtab püstoli ja laseb kuuli pähe. Mees hüppab kõrghoone katuselt alla, aegluubis langeb, pintsakuhõlmad laperdavad tuules, ta kukub maha ja puruneb kildudeks nagu olnuks ta klaasist. Mõrvad olid ka, aga neid ma ei mäleta. Refrääni sõnade "Heart and soul, one will burn" asemel oli üks eestikeelne fraas. Tegelikult oli Ian Curtis luuletajana parem kui lauljana.

Tõmbasin toa põrandale joone tähistamaks katuse serva ja tantsisin serva peal, keskendudes tundele, et ainult üks samm lahutab elu ja surma. Üks väike samm.

1987. aasta kevadel lõpetasin TPI. See oli masendav. Kummalisel kombel oli siis surma üle meelisklemine kadunud ja asemele oli tulnud lihtsalt must masendus. Magasin palju, päeval istusin kuskil toa seinaääres maas, suht pidevalt oli iiveldustunne. Koolis pandi mulle rahuldavad hinded ainult selle pärast, et olin sellise näoga, et kohe tapan end ära. Öeldi nii. Lõputöö sellel eksemplari, mis mulle jäi, sellel rebisin lehed ükshaaval välja, lõikasin kõik peenikesteks ribadeks ja põletasin ära. Nii vihane olin selle peale.

Hamburger Lady, vist mingi plaadiümbris
Sel ajal oli kohustuslik töötamine kolm aastat õpitud erialal. Paremad õpilased said valida paremad töökohad, mina olin viimaste seas. See töökoht, kus ma paar aastat tagasi praktikal olin ja kus mulle isegi meeldis, selle töökoha kohta küsis üks tark grupikaaslane (jube kihvt tüdruk muide, laheda näo ja laheda liikumisega), et kas ta võib selle omale võtta. Mina ütlesin jah. Kuhu mind suunati, seda ma ei mäleta.

Tahtsin suunamisest lahti saada, see oli osalt nagu ka protest kehtiva korra vastu. Mu silmad ei kannatanud tolleaegsete kuvarite ees istumist ja pea hakkas ka valutama. Käisin silmaarstil ja rajooni(pere)arstil, mingit viga ei leitud. Lõpuks läksin Paldiski maanteele. Algul küsiti, et kas ma tulen oma isa pärast. Ütlesin, et enda pärast. Ega ma pikalt ei rääkinud, muusikast ja piltidest rääkisin, surma-teemat ei puudutanud. Psühhiaater oli mees ja igavesti laheda, sünge ja hullu pilguga. Mind küsitlleti, mängiti sõnapaarimängu, pärast anti praktikantidele "harjutada". Neile ma joonistasin ja kirjutasin ja ei mäleta mida veel pidin tegema. Päris huvitav oli. Igatahes mulle kirjutati tõend, et ma ei pea määratud kohale tööle minema. Kas mingi diagnoos ka oli, ei tea. Jõudsin näha, et minu sünniaasta haiguslugude kaust oli teiste aastate omast palju paksem. Hullude aasta.

Õpitud amet oli programmeerimine. Sellest tööst loobumine oli võibolla minu elu suurim valevalik. Ja võibolla ei. Pigem siiski ei.


Aga tegelikult on kõik hästi.