E-l oli eelmisest abielust poeg, samuti E. Vana E ütles mulle kohe kooselu alguses, et ta tahab oma poja enda juurde võtta ja et sellel on koolis probleeme.
Nojah, 2001. aasta ühel novembripäeval oligi ta meie korteri ukse taga, kasuvanaisa olla teda peksnud ja ta oli põgenenud. Ta ei elanud oma ema, vaid vanaema (E ema) juures ühes väikelinnas, see oli poisi poolvägisi enda juurde saanud. Segane lugu neil. Sel päeval oli mul tunne, et nüüd on mingi pööre toimunud.
Ta oli istuma jäänud ja oma arengus klassikaaslastest palju ees. 12-aastaselt ta jõi, suitsetas, pidutses. Aga rääkida oli temaga huvitav, mõnes mõttes meie huvialad isegi kattusid - nõidused, energiad jms. Oma elufilosoofia oli täiesti olemas. "
Aga ära tee siis!" ütles ta mulle, kui ma rääkisin talle mingist asjast, mida on vaja teha, aga mida mulle ei meeldi teha. Lihtne: ära lihtsalt tee!
Ta oli väga andekas valetaja, väga hea näitleja; inimese, kes teda eelnevalt ei tundnud, pettis ta alati ära. Ta varastas kodunt, nii minu kui oma isa tagant. Ta oskas väga ilusti lubada, temaga tõsiselt rääkimise järel jäi mulje, et ohhh - lõpuks ometi on ta asjast aru saanud ja ta püüab end parandada, aga temal oli lihtsalt selline taktika - näidelda, et tal on "krõks" käinud, pisarsilmil lubada, ja siis endist viisi edasi lasta. See töötas alati.
Õhtuti söögitegemise kõrvalt tegin köögis koos noore E-ga koolitöid. Suurt kasu sellest ei olnud, sest poiss väga sageli lihtsalt ei läinud kooli, kuigi hommikuti sai ta uksest välja saadetud. Ükskord puudus meie teadmata kaks nädalat jutti, koolis oli öelnud, et läheb maale ema vaatama.
Käisime temaga lastepsühhiaatri juures paar korda, hiljem ta ise keeldus. Talle kirjutati mingid rohud välja. Ühel õhtul helises uksekell ja ukse taga oli mees, kes teatas mulle kurjalt, et minu poja pärast on tema tütar koomas. Selgus, et minu tööl olles oli noor E endale mõned tüdrukud külla kutsunud, ühel neist olid mingid narkootikumid kaasas ja neid siis võeti koos noore E rohtudega. Tablettide koosmõjul oli vaja ühele tüdrukule kiirabi kutsuda, keegi lastest ilmselt ise kutsus. Selle peale ma lõin noort E-d vastu põske. Ja palusin vabandust. Ma tundsin põgusalt seda koomas tüdrukut, temas oli midagi "rasket", ta jäi mulle silma ja oli omamoodi sümpaatne. Ta jäi ellu.
Istusime maja ees pimedas noore E-ga, rääkisin talle, et mul on tunne et ma tahan oma kodust põgeneda, jätta see vanale ja noorele E-le. Selle peale poiss ütles, et tegelikult peaks ikka tema lahkuma. Ses suhtes peab talle au andma. Aga oma vanemate juurde ma tagasi minna ei tahtnud, nii ma pingutasin edasi.
Vana E vähemalt toetas mind, aga tema muu suguvõsa jaoks olin ma kuri ja õel võõrasema, ilge krõhva pealegi, kes pidutseda ei oska ja ainult tööst mõtleb. Kindlasti ei olnud kõik meie kasvatusvõtted õiged, ma ise oleksin olnud leebem, aga just vana E soovitas ära keelata poisile suhtlemise oma emaga, seda ma oma peaga ei oleks teinud, aga tahtsin olla sõnakuulelik naine. Korteri võtme äravõtmisega olin aga isegi nõus, sest ei tahtnud rohkem pidusid oma tuppa. Minu kodu pidi olema minu kindlus. Ise olin kella viiest alati kodus, lisaprojektid olid nädalavahetustel, sellest võttis aga ka noor E osa. Tegelesime lastega. Kõige selle "hullu" kõrval oli tal lahke ja lastesõbralik iseloom, luges näiteks vahest mu väiksele pojale unejuttugi.
Mehega kooselamine muutis mu rahalise olukorra kehvemaks. Ta suutis omale päris suured võlad tekitada. Oma viimased aktsiad müüsin tema majanduskuludeks. Minu tagavarad sulasid. Ise ma aga mõtlesin, et tühja sellest rahast. Kurjad onud inkassofirmast helistasid mulle. Mina küsin, et miks mulle, võlad
on ju mehe omad. Nemad vastu, et kuna sina oled seni võlgu maksnud, siis
võtame edasi sealt kust saab.
Aga ikka olid võlad. 2002. aastal hakkasime seepärast mõtlema korteri müügi peale. Lisaks olin lõpuks jõudnud otsusele, et noore E-ga mina enam koos elada ei suuda, pidev kodust varastamine oli peamine põhjus. Leppisime mehega kokku, et noor E läheb tagasi elama vanaema juurde (kasuvanaisa vaevalt teda tegelikult peksis) ja meie ostame korteri naaberalevikku, kust vana E saab käia lihtsalt oma poega vaatamas.
Korterimüügiga said võlad tasutud, uude korterisse kolisime sisse 2002. aasta augustis, üksjagu raha jäi mulle tagavaraks ka. Olin oma heast töökohast loobunud. Kui aus olla, siis oli üheksast
viieni kontoritöö mind natuke tüütama hakanud ja pealegi tahtsin ma
elada nii, et mets oleks lähedal.
Elasime edasi mõnda aega päris normaalselt, mina, vana E ja minu poeg. Ühe asja sain tema abil enda kohta teada. Uues kohas elades olid kõik inimesed ümber võõrad. Rääkisin E-le, et näed, kus on imelik asi - siinses poes on üks ja sama müüja tööl kõik seitse päeva nädalas ja kella kaheksast hommikul kümneni õhtul; kuidas ta küll suudab? E vastas, et seal on ju kaks erinevat müüjat, nii erinevad välimuselt. Mina olin neid aga üheks ja samaks inimeseks pidanud.
Sellelt lehelt leidsin hiljem
nägudepimeduse testi, mille mille järgi olin patoloogia ja normaalsuse vahepeal. Enam seda testi seal pole.
Töötasin poole miinimumpalga eest E ema poes. E proovis ühte ja teist tööd, aga ta ei pidanud töökohti. Lõpuks paistis, et ta on sobiva saanud. Tulevik tundus kindel. Selles olukorras jätsin beebipillide võtmise ja ükskord suvel metsas maasikaid süües teadsin, et nüüd olen rasedaks jäänud ja see tuleb tüdruk.
Oligi nii. Neljakümnendaks sünnipäevaks sündis mulle tütar. Aga E oli juba minu raseduse ajal uuesti jooma hakanud. Ilmselt tundis ta end nüüd kindlalt, et kuhu see naine väikse lapsega ikka läheb.
Sealtmaalt läks asi päris hulluks. Nüüd nägin, kust noor E oma varastamise ja valetamise oli õppinud.
Ta jõi ja kasutas antidepressante koos. Ei tea, kas sellest või oli põhjus mujal, igatahes jäi ta suure mehe kohta üsna väikesest kogusest väga purju, niiet kaotas tihti tasakaalu ja tükk aega püsti ei saanud. Kartsin et ta kukub väikse tütre peale. See kardab tänapäevani joodikuid. Ämm osutus energiavampiiriks, kes helistas meile, sõimas, sõimas, sõimas. Pani toru ära. Viie minuti pärast helistas uuesti. Mina olin paha naine, kes ei suuda tema poega hoida.
Mees jõi tsükleid. Joomatuuri lõppedes oli ta mõnda aega hea isa. Lapsed olid talle väga tähtsad. Tsüklid läksid aga järjest pikemaks ja sagedasemaks. Lõpuks oli tase selline, et mees käis poes inimestelt õlleraha kerjamas ja sealsamas poe taga ta ka pärast käpili oli. Mõned juhutööd ta vahest tegi ja see raha läks teadagi kuhu. Töömees ta polnud, ta oli olnud väga hea organiseerija, kuid mitte traditsioonilises mõttes töömees. Paldiski maanteelt visati ta ka viimasel korral joomise pärast välja. Öeldi, et meie alkoholipsühhoosi ei ravi. Wismaris käis ka loomulikult. Ampullid aitasid pool aastat alguses, mida edasi, seda lühemat aega.
Minu poeg oli nüüd juba koolilaps, temal tekkis vahest hirmuhoog koolimineku ees, temaga käisime ka lastepsühhiaatri juures.
Raha jäi järjest vähemaks. Sõbranna mul siiski oli, aga üksinda ma kuskile minna ei tohtinud, mees oli armukade. Niipalju pean ütlema, et mees ei löönud mind kordagi. Mina teda ka mitte. Iseloomult oli ta väga heasüdamlik ja leebe. Ja isegi nüüd, kui ta jõi, olin üsna kindel, et ta ei petnud mind. Mõni juhuslik flirt - jah, aga muidu olin mina tal ainuke. Viina kõrval.
Mõned kuud pärast tütre sündi 13. juuli õhtul 2004, vaatasin aknast välja, loodetaevas oli Veenus, aga sellist Veenust polnud ma enne
näinud - mitu korda suurem kui tavaliselt ja imeilus roheline. Panin selle kuupäeva kirja. Suurt rohelist tähte vaadates teadsin, et kui mu elu niimoodi edasi läheb, siis suren liiga noorelt ja insulti. Ma ei tahtnud seda. Teadsin ka seda, et mul on võimalus pääseda. Roheline on lootuse värv.
 |
| Delvaux "Magav Veenus" 1944 | |
2007. aasta jaanuaris hakkas E kohe peale värske ampulli panemist uuesti jooma. Ta lõi mu poega (esimest korda lõi ta kedagi) ja sellega oli asi otsustatud. Olin valmis jällegi oma kodust põgenema, kuid õnneks läks E siiski ise minema. Mõni nädal oli väga raske ja pingeline aeg, isa tõi mulle enesekaitseks pipragaasiballooni. Mees oli ähvardanud ära minnes, et sa veel kahetsed seda.
Aga kõik läks rahulikult.
