9. Tantsimine ja fantaasiad

Millalgi 1970nendate keskel jooksis kinodes film "Sindbadi kuldne reis". Võisin olla siis kuskil 12-aastane. Mulle jättis eriti sügava mulje Kali tantsu stseen:

 

Proovisin seda kodus järgi teha. Tekkis mingi eriline seisund, millest sattusin sõltuvusse. Selles seisundis "läks mõte lendama", keha nautis liikumist ja mõte nautis lendamist. No ja "Kali tantsu" kõrvalprodukt oli see, et armusin Šivasse. Aga see läks mööda.

Sedamööda kuidas ma vanemaks saades üksinduse pärast põdema hakkasin, sedamööda hakkasin fantaasiatest leidma seda, mida reaalses elus puudu jäi. Fantaseerimine tuli mul igas asendis ja iga kell välja, autosõidu ajal oli näiteks väga mõnus igasuguseid juhtumusi läbi elada. Kaassõitjana muidugi.

Aga kõige etemad elamused olid ikkagi siis kui ma tantsisin. Olin sellest sõltuvuses. Mul oli oma tuba, meil oli oma maja, niiet vali muusika ja hüppamine ei seganud kedagi. Kui ma tahtsin tantsima minna ja ma miskipärast ei saanud, siis võisin üle kere värisema hakata. Liikumine või õigemini öelda enda tühjaksrabelemine aitas maandada pingeid ja pidevat pettumust ja samas pakkus vastukaaluks elamusi ja käike, mida ma reaalsuses kogeda ei saanud ja ka neid, mida põhimõtteliselt kogeda ei saakski. Ma võisin tunde järjest tantsida. Isa teadis, et ma omaette tantsin, aga ema vist mitte.

Alustuseks lendasin lahtisest aknast välja ja siis suundusin kas minevikku või mõnda teise kohta; või siis reaalsematest tegevustest lihtsalt suhtlesin inimestega ja tegin neid asju, mida noored inimesed üheskoos tavaliselt teevad. Mina neid reaalis teha ei saanud, sest mul lihtsalt ei olnud sõpru ega tuttavaid, kellega kuskil käia, olla, rääkida. Inimesed olid ümberringi, aga minuni nad ei jõudnud. Või ei jõudnud mina nendeni -  mingi tõke oli vahel. Aga tantsides sain kõike mida tahtsin. Üks põhjus, miks ma ei läinud Tartusse õppima, oli just see, et ühikas ei oleks ma tantsida saanud.

Barcelona olümpiamängudel käisin :)  Aasta oli siis 1992 ja mu vend oli hiljuti abiellunud. See osatas jällegi eriti valusalt minu üksindust. Sellel tripil sain olla ühekorraga-vaheldumisi (no samamoodi nagu unenäos) olla nii juubeldav pealtvaataja kui ka võidukas must meessprinter. Elamus oli sama ehe kui mistahes reaalse maailma elamus. Üldse see seisund meenutas kõige rohkem teadlikku und (Lucid Dream). Sain tegevust juhtida, aga lasin asjadel juhtuda. Ja elasin läbi.

Lambert Glandorfi maal

Sageli läksin minevikku Võllamäele. Mööda Vaestepatuste tänavat protsessiooniga. Olin kord hukatava, kord timuka osas. Peale poomise muud hukkamisviisid mind ei huvitanud. Sellega seondus ka üks tulevikku suunatud fantaasiapilt - eestlaste ja venelaste konflikt rahvuslikul pinnal, üks venelane saab surma, sealsamas Vaestepatuste kandis. See tripp oli kuskil 1991-92. Aga ikka poomissurma, eestlased, va fašistid, riputasid ta laternaposti külge. Eks ma reaalis käisin ka vahest seal Võllamäel istumas ja mõtisklemas. Tšillimas ja hängimas oleks nüüd öeldud :) Hansapanga hoone oli seal siis vist juba olemas. Päris kindel ei ole.

Jah, ostisin netist ja leidsin, et Hansapanga peahoonet sel ajal ei olnud veel. Vundamendiauku hakati 1994. aastal kaevama. http://pealinn.tallinn.ee/?pid=121&nid=11286&lang=5. Niipalju siis mälust :(   Jah ma tean, et poomine oli väheväärikas hukkamisviis.

**************

Incubus

1993. aasta suvel oli nii, et ühe tantsusessiooni ajal teadsin, et nüüd on "ukse taga" kaks olendit. Olin neid varem unes ka näinud. Asusid mingis koopas, nagu muumiad, aga samas ka elus, riietuses oli palju rohelist. Käisid kahekesi nagu kaksikud oleks. Vanaisadeks nimetasin neid.

Olid seal ukse taga ja kui ma oleksin nad sisse lasknud, oleksid nad krati kombel tööd küsinud. Kui ma neist tugevam poleks olnud, siis oleks miski jama olnud. Mina neid välja ei mõtelnud, see kõik tuli ise nagu unenägu. Ma üksjagu kartsin neid, sest nad olid päris koledad. Mulle ei meeldi muumiad. Aga nad tulid. Sel ajal ma tahtsin kangesti saada "normaalseks" naiseks, kel on mees ja lapsed. Aga missugune mees tahaks endale naist, kes semmib mingite muumiatega? Ja kujutelm lapsekäest kõrvuti laibakäega oli hirmus. Ma leppisin nii kokku, et kui ma lapse saan, siis ma nõiaks ei hakka. Üks arst oli mulle öelnud, et ma ilma spets ravita lapsi ei saa. Nad läksid ära. 1994. aasta detsembris jäin rasedaks. Rohkem nad ei tulnud.

Lapse saamisega kadus tantsimise-sõltuvus ära. Vahest ikka tantsisin ja tantsin nüüdki, aga nüüd ei ole see mu ainuke elu.

8. Armumised lapsepõlves ja teismelisena

Lapse ja teismelisena olin igasugustesse imelikesse ja vähem imelikesse asjadesse armunud. Üks esimesi olid jaapanlased, olin siis vast viie-kuue aastane.

Juba eespool mainisin, et planeet Marss oli üks armastus, sealt edasi jõudsin sõjajumal Areseni (Rooma Mars) ja siis tuli Pallas Athena. See vallandas küll lühiajalise, aga ikkagi, huvi Antiik-Kreeka mütoloogia vastu. Olin siis 8-aastane. Vahepeal olin ühte päris poissi ka armunud, mõni kuu, kolmandas klassis oli see. Seejärel tulid mesilased ja siis suitsupääsukesed. Maal laudas oli pääsukesepesa ja ma veetsin tunde neid vaadeldes. Lõpuks kui pojad olid juba peaaegu lennuvõimelised, ronisin redeliga pesani ja võtsin ühe poja kätte. See oli nagu armastatud poisi puudutamine. Parim asi maailmas.

Aga jumalad (jumalakujud õigemini) mulle meeldisid. Järgmiseks tuli hinduistlik Šiva. Pikem ja põhjalikum "romaan" oli kõikvõimalike indiaanlastega, see on mind ka kõige rohkem mõjutanud. Algas see täpselt sellest Chakmool'i pildist, mida nägin USA reisiajakirjas (üks väliseesti tuttav varustas meid nendega):

Chaakmool  Chichen Itza's. Tema kõhul olevasse kaussi
pandi inimese süda.

Olin kõrvuni armunud maiade kultuuri, lugesin kõike mis kätte sattus nende kohta, ka vene keeles. Olin alguses vapustatud nende inimohverdamise-kombest, kuid pärast mõningast hingelist segadust aktsepteerisin seda. Kui nii, siis nii. Võibolla siit saigi alguse mulle omane surma romantiseerimine. Võisin olla 13-14 aastat vana. Hiljem laienes armastus kõikidele indiaanlastele, Eva Lips'i "Indiaaniraamat" oli üks suure mõjuga teos.

15-aastasena olin lühiajaliselt Tšingis-khaani ka armunud. Võtab pead kratsima, ütlen ma. Ise joonistasin temast pildi ja siis vahtisin armunud pilguga. Õnneks jõudsin sealt edasi ka Mongoolia kultuurini. Aga igasugusel kujul indiaanlased jätsid ikkagi kõige sügavama jälje.

Keskkooli lõpuklassis olin jällegi vahelduseks normaalselt armunud - keemiaõpetajasse. Aa ... ja vahepeal viiendas-kuuendas klassis olin ka lesbiliselt armunud. Aga mingit suhet ei tekkinud kellegagi, ei selle tüdrukuga, et kemmaõpsiga ega ka mitte kolmanda klassi poisiga. 

Et ma oma keemiaõpetajasse (tema oli ikka mees) armunud olen, seda ma ei taibanud enne kui mulle seda unes öeldi. Üks vana naine tõi õpetaja kättpidi minu juurde ja ütles "teie olete teineteise jaoks". Vot siis sain ärkvel olles aru, et täitsa armunud olen. Muuseas minu teise lapse isa meenutab natuke seda keemiaõpsi.

Ja järgmiseks tuli Joy Division. See on omaette teema.

7. Poiste mängud

Nukkudega ma lapsena peaaegu üldse ei mänginud. Palju huvitavam oli venna ja tädipoegadega luurekat, indiaanlasi jms mängida. Teisi sõpru mul siis enam ei olnud. Tahtsin kangesti ise ka poiss olla. Naise elu tundus mulle ebaõiglane. Mulle paistis, et mu ema on õnnetu.

Kui ema mulle sassoon-soengu laskis teha, siis nägin täiesti poisi mioodi välja. Riietusin nagu poiss, mul oli madal hääl ja ma olin poisiliku kehaga. Emal oli minu pärast mure ja häbi. Koolist saadeti mind endokrinoloogi juurde, et ma oma vanuse kohta nii väike ja poisilik olin. See oli jällegi suur õnnetus minu jaoks. Nutsin terve õhtu maja taga. Ei tahtnud, et nad minust rohtude abil mingi tädikese kasvatavad. Aga nende rohud eriti ei mõjunud. Arstidel sai teismelisena üldse palju käidud.

Aga muidu polnud elul viga. Meie naabrusesse ehitati 14-kordset tornmaja. See oli tore mängupaik. Hiilisime valvuritest mööda. Käisime poolvalmis, ilma piireteta rõdudel, ronisime tühjas liftišahtis mööda kaableid nagu ahvid. Käisime ka katusel. Suurem osa katusest oli piirdega, kõige kõrgemal osal aga piiret polnud. Seal kauem kõhuli lamades oli tunne, et pea muutub raskeks ja jalad tõusevad õhku ja sa lendad pea ees alla. Vastas üle tee oli teine samasugune juba täiesti valmis maja. Selle katus tundus olevat nii käegagatsutavalt lähedal, et tekkis kummaline kiusatus võtta üks pikk samm ja astude teisele katusele. Unes oleks see võimalik olnud.

New York'i kõrghoonete ehitajad

Mõnel nädalavahetusel kaklesime venelastega ehk "peksime russe". Tõsi küll, enamasti peksid nemad meid, sest neid oli lihtsalt nii palju rohkem, meie olime ainult neljakesi. Ja venelastel olid pljahhad - metallpandlaga rihmad. Russide "peksmise" päevi ma ootasin väga, sest sel oli mingi rahvusliku vabadusvõitluse maik juures.



Meil oli oma maja ja suur aed. Sel ajal võis ka linnas vabalt lõket teha. Meil tegimegi igal võimalikul ja võimatul juhul lõket, põletasime seal sees igasugust rämpsu ja siis tegime tuha sees kartuleid. Päris jube kui nüüd mõelda. Sõime neid ju ka. Mulle meeldis lõkkega tegeleda. Ükskord hoidsin üht ja sama lõket nädal aega järjest põlemas - ürginimeste mängu raames. Ööseks oli vaja mingi jäme ront lõkkesse otsida, soome papp aitas ka. Koolitundide vaheajal käisin oma lõket vaatamas ja puid juurde panemas. Pole siis ime, et ma suitsu järgi haisesin ja koolis arvati, et ma kõvasti suitsu teen. Tädipojad aga olid tõsised püromaanid. Valasid pudelisse benssu ja sokutasid püstises asendis lõkkesse. Väga ilus vaatepilt järgnes.

Tädipoegadel oli välja töötatud ka kaks lõhkesegu - apteekides müüdava salpeetri põhjal. Üks segu pandi pingpongipallide sisse, see plahvatas visates. Seal oli lisaks salpeetrile veel tikuväävlit, filmijuppe, kaaliumpermanganaati ja küllap veel midagi. Mina ei jõudnud nii kõvasti visata, et seda segu plahvatama saada, aga poiste käes plahvatas küll. Teine segu oli ilus põlema, see koosnes põhiliselt salpeetrist. Puistasime siis hunniku seda segu siia-sinna nurgatagustesse, panime põlema ja vahtisime eemalt. Ükskord tuli isegi tuletõrje välja.

Üks keemiavaldkonda kuuluv katsetus ajab mul siiani judinad peale. Tahtsime vennaga vesinikuõhupalli teha. Meil oli hästi suur õhupall, vene ajal olid sellised ligi meetrised pallid. Soolhapet meil oli, aga tsinki mitte. Alumiiniumtraat oli. Toatemperatuuril alumiinium ja soolhape ei reageerinud. No selge - tegime sauna pliidi alla tule (olime suvel maal), pudel pudelisuu külge seotud õhupalliga oli vist veevannis (ei usu et pliidiraua peal). Reaktsioon hakkas äkki nii tormilise kiirusega käima, õhupall paisus kohutava kiirusega. Jagasin ära, et vesinik pluss õhus olev hapnik annab paukgaasi, lisaks lahtine tuli. Jooksime koos pudeli ja palliga saunast kähku välja enne kui pall lõhki jõudis minna.

Vesinikuga täidetud tsepeliini "Hindenburg" põlemine 1937. aastal New Jerseys. Vaat mis võib vesinikuga juhtuda.

Oma klassikaaslastega ma eriti ei suhelnud. Ükskord mu klassiõde, kena noor neiu juba, kõndis kevadel minust mööda, kui parajasti just sõitsin isetehtud parvega kevadise suurveelombi peal (lombi nimi oli muuseas Tsunaamide meri :D  ), vaatas mind ja siis ma sain aru, et midagi on valesti. Et ma olen vist napakas. Kui olin just saanud 16 ja passi kätte, siis ehitati meile aia taha maa-aluseid garaaže. Ehitusel tegid mingid vene lapsed lõket. See oli nii hea võimalus hakata nendega tüli norima, sest ei tohi ju ehitusel lõket teha ;) Vend ja tädipojad läksidki, aga mina hoidsin end tagasi, et mida sa teed, sa oled 16 ja tüdruk - oi pagan!



Sealtmaalt hakkaski tasapisi minu ilusasse ja põnevasse poistemaailma mõra tekkima. Tädipojad kasvasid suureks, nad ei tahtnud enam laste mänge mängida. Hakkasid hoidma rohkem oma sõprade poole, leidsid omale pruudid. Vanem tädipoeg hakkas punkariks. Mina oleksin ka tahtnud punkariks saada, aga vot nüüd tuli mingi takistus ette. Ma ei saanud ühegi võõra inimesega tuttavaks, see polnud häbelikkus, mis mind takistas. Ma ei osanud tuttavaks saada. Ma ei osanud enam suhelda ka järjest täiskasvanumaks muutuvate tädipoegadega. Minus oli midagi puudu, mis oli suhetlemiseks vajalik.

Samantha Webber, Isolation

6. Hobid ja "bermuudakas"

Varateismelisena ma suhtlesin ainult oma sugulastega, aga igav mul ei olnud ja ma olin oma eluga üldiselt täitsa rahul. Mul oli palju loodusteadustega seotud hobisid. Küll ma kasvatasin toa- ja õuetaimi. Mitu astronoomiahulluse-hoogu oli. Teises klassis avastasin enda jaoks UFOd ja Erich von Däniken'i. Lugesin "Horisondist" kõike teaduslikku ja vähem teaduslikku, 70nendatel ilmus seal ka päris palju parateaduslikku, juba eelpoolmainitud Dänikeni, lisaks Ilmar Soomeret ja vene autoreid. Lugesin ka venekeelset "Tehnika Molodjožit", seal oli palju müstilistest asjadest - küll maiade püramiididest, lumeinimestest, telepaatiast jne.

Mingil ajal oli vulkaanidehullus. Lemmikraamat Tazieff'i "Kraatrid tules". Oleksin hea meelega rahuliku Eesti pinna vahetanud vulkaanilise kontinendi vastu. Maja taha soovisin üht väikest mudavulkaani. Ja kui 1976. aastal seisin oma toas radiaatori kõrval ja tundsin, et maa väriseb, siis jagasin kohe ära, et juhtunud on midagi Eesti oludes erilist: Osmussaare maavärin. Võite arvata, millises õnnejunnis ma olin :)

Väga palju meeldivaid hetki veetsin Eesti järvi uurides, enamasti küll raamatutest. Küll ma järjestasin Eesti järvi kõikvõimalike tunnuste alusel. Sügavus oli kõige tähtsam, siis pindala ja sügavuse suhe (mida väiksem ja sügavam, seda uhkem; selles osas oli konkurentsitu võitja Kaali järv).

Russalka

 

Minu jaoks olid järved nagu igaüks omaette isiksus. Tegelesin ka fotograafiaga ja pildistasingi mingil ajal ainult põhiliselt järvi. Inimesi ei tohtinud pildile sattuda, see rikkus pildi kuidagi ära. Inimene oli oma olemusega intensiivsem kui järve olemus ja ma tahtsin pildile just järve olemust püüda.


Ümbruskonna kevadise suurvee lompe uurisin kui päris järvi, joonistasin kaardi (võrgustiku alusel, sammudega mõõtsin), arvutasin pindala, mõõtsin maksimaalse sügavuse, arvutasin keskmise sügavuse, arvutasin mahu, kaldajoone pikkuse. See oli nii põnev. Teised lapsed nii ei arvanud. Õigemini ma ei küsinudki nende käest.

Mähuste järv Kõrvemaal. Temal on üks kallas Lõuna-Eesti nägu, teine kallas Põhja-Eesti nägu.

Mitu head aastat olin huvitatud ilmast ja atmosfäärinähtustest. Seitsmekümnendate teisel poolel tegin pidevalt ilmavaatlusi, hiljem juba vähema põhjalikkusega mõnedel aastatel kaheksakümnendatel. Ilmavaatleja olen praegugi.


Para-teemaliste huvidega oli seotud üks mäng, mida me mängisime neljakesi - mina, mu vend ja kaks tädipoega. Võtsime aluseks 70-nendatel ajalehesabas ilmunud järjejutu Bermuuda kolmnurgas juhtunud salapärastest sündmustest ja hakkasime neid sündmusi läbi mängima. Ehitasime pappkarbile sisse pisut elektroonikat - põlevaid lampe, lüliteid - see oli meie teaduslik aparatuur ja lennumasin ühekorraga ning hakkasime seiklema. Tuba pidi pime olema loomulikult.

Hiljem seiklused kandusid juba maailmaruumi, valguse kiirus polnud loomulikult mitte mingisugune piir meie raketi jaoks. Ühel retkel, mis jättis väga eheda hirmuelamuse, avastasime, et Jupiteri suur punane laik (Jupiter's red spot) on elusolend ja tahab meid ära süüa. Hirm, mis mind siis valdas, oli ülimalt tõeline. Ja see kõik oli ülimalt vahva. Kuid selle mängu juures oli nõue, et kõik osalejad võtaksid asja täiesti tõsiselt. Niipea kui keegi hakkas nalja tegema ja ei suutnud sisse elada, siis läks mäng katki. Ja kui esimesena vanem tädipoeg hakkas seksuaalselt aktiivseks minema (pimedas toas seda ju võib juhtuda), siis oli selle mängu ajajärk läbi. Kuigi minu poolest oleks võinud veel kesta. Olin meist neljast kõige vanem, oskasin juba ammugi nautida ka "arstimänge", kuid ikkagi ei eelistasin teist sorti elamusi.

Kogusin juba sel ajal kõiki vähegi para-teemasid puudutavaid materjale, niipaljuke kui neid vene ajal ilmus. Ilmus natuke ikka, lausa populaarteaduslikes ajakirjades oli, sest spetsiaalseid para-ajakirju polnud. Hulk ajaleheväljalõikeid on mul praegugi alles, samuti paljundasin kirjutusmasinal igasuguseid käsikirjalisi materjale.

Toataimed olid ka üks mu suur hobi, eriti palju oli kaktuseid.

5. Midagi juhtus

Esimeses klassis, esimest korda pikemat aega suures kollektiivis olles, pakkus mulle mõtlemisainet üks imelik asi. Ma miskipärast tundsin end jube hästi või vähemalt kuidagi eriliselt, kui mõni klassikaaslane sattus niivõrd kimbatusse, et hakkas nutma. Selline tunne nagu kõrvaloleval pildil.


Ma ise ei ajanud kedagi nutma ega kiusanud kedagi. Aga hädas nuttev inimene oli kuidagi imelikult ... "meeldiv". Oli vahe ka, kas nuttis selline laps, kes iga tühja asja pärast nutma hakkas - see polnud nii "elektriseeriv", või mõni "tugev" ja mulle muidu sümpaatne laps - see "maitses" hulga paremini. Ise ma hakkasin küll hästi kergelt pillima; kuidas see teistele võis "maitsta", ei tea. Ka praegu meeldivad mulle inimesed eriti neil hetkedel kui nad on tõsises kimbatuses, et mitte öelda hädas - istumas kühmus seljaga nurgas toolil, nägu peidetud kätesse. Kas ma olen paha? Igatahes mulle meeldib ka see, kui inimene oma kimbatusele lahenduse leiab.


Ja millegipärast tundsin end ebamugavalt, kui pidin inimese poole nimepidi pöörduma. Ütlesin ikka "kuule sina". Nimega pöördumine nagu oleks liiga pealetükkiv, pisikese tüki võtaks küljest ära.

***********

Kaheksas sünnipäev möödus mul veel sõprade keskel ja suure peoga, kuid kolmanda klassi teisel poolaastal (siis kui sain 10-aastaseks) juhtus midagi, mille tõttu hakkasin inimestest eemale hoidma. Sõbrad tulid endiselt mulle ukse taha ja kutsusid küll õue mängima, küll tahtsid külla tulla, kuid mina ütlesin järjest ei, ei ja ei, niiet varsti keegi enam ei üritanudki. Minu klassijuhataja küsis ema käest, et mis on juhtunud. Aasta alguses oli olnud klassis küsitlus kõige populaarsema lapse väljaselgitamiseks ja mina olin saanud tüdrukutest esimese koha.

Kolmanda klassi lõpuks polnud endisest seltsivast ja    lõbusast lapsest midagi järel. Aasta hiljem öeldi minu kohta - väike vanainimene. Mis võis juhtuda? Üks asi, mida kahtlustan, oli järgmine. Ma armastasin kangesti esineda. Kuna ma võõraid ei kartnud, siis polnud mul ka mingisugust lavahirmu, mul ei olnud midagi tähelepanu keskmes olemise vastu. Ma oleksin suurima heameelega lapsena laulnud nagu Entel-Tenteli "staarid". Pärast teist klassi, suvel, olin haiglas, kus mul muude haiguste kõrval leiti olema ka adenoidid, mis ära opereeriti. Pärast seda öeldi aga mu hääl olevat muutunud tuhmiks ja kõlatuks.

Kurb ja kade, DrewtheUnquestioned

Ja ega ma eriti hästi viisi ka ei pidanud, seega - ma ei osutunud valituks klassi laulukoori. See oli mulle kohutav tragöödia, nutsin päev otsa. Oma pettumust ma välja nutta siiski ei jõudnud. 

Lisaks sellele osutus aastakese hiljem minu vend valituks lausa ühte üle Eesti kuulsasse laulukoori. Olin tõesti kade ja pettunud. Siit ilmselt sai alguse minusse kinnitunud muster - mina ei osutu valituks, kuigi ma nii kangesti tahan, ja et minu unistusi täidavad teised, kes sellest ei hooli - seda olengi hilisemas elus järjest ja järjest tunda saanud.

***********

Teine asi, mida kahtlustasin, oli üks UFO. Nüüd hiljuti selgus, et see ilmselt oli NATO ülikõrgel lendav lennuk, millelt päikesekiired peegeldusid. Aga nähtus ise oli selline, 70nendate keskel. Vaatasin lapsena nagu sageli augustiõhtul taevas tähti. Suur Vanker oli ilusti horisontaalse kopsiku kujul põhjataevas. Märkasin selle aisapoolse alumise "ratta" juures väikest liikuvat tähte. See tegi ringi ümber ratta (astronoomiahuvilisena teadsin, et see ainult näib nii, et tegelikult ümber tähe ta ikkagi ei liigu), seejärel hakkas liikuma sirgjooneliselt ja siis jäi seisma. Kui loogiliselt mõelda, siis võis see Põhja-Norra või ka  Koola poolsaare kohal väga kõrgel lendav lennuk küll olla - põhjataevas ta oli ja kellaaeg oli selline, et nii kõrgel asuvat objekti võisid päikesekiired valgustada veel küll.

Kuid miskipärast vahepeal arvasin, et see liikuv täheke viis tükikese minust endaga kaasa. Enam ma väga nii ei arva.

4. Minu pere ja muud loomad

Vend oli mul andekas unenägija. Tema nägi järgnevaid unenägusid. Mõtles õhtul välja, mis teemal und tahab näha ja nägigi. Järgmisel ööl nägi järgmist seeriat. Noojah, ta ju joonistas koomikseid ka. Me õhtuti vennaga lobisesime palju, kui juba voodis olime ja tuba pime oli. Vend käis lasteaias, mina ei käinud, siis vend jutustas mulle, mis lasteaias toimus. Eriti tähtis oli see, mitu laksu keegi sai ja kas selle peale nuttis ka.

Minu joonistatud varasemate kaartide järgi

Lugesime võidu numbreid. Jõudsime ikka päris mitmekümne tuhandeni. Siis rääkisime veel oma väljamõeldud maade keeli - Kraaša ja Naara keelt. Ja siis olime veel 8 ja 5. Mina olin kaheksa, vend oli viis. Kuidas see täpsemalt välja nägi, seda ma enam ei mäleta. Lihtsalt olime 8 ja 5 :) Siis me küsisime üksteise käest maailma maade pealinnu. Meil olid need kõik peas. Ükskord läksin vennale lasteaeda järgi. Venda riidesse pannes läksin kellegi isaga vaidlema, kas Bukarest on Ungari või Rumeenia pealinn. Mina ütlesin et Ungari, tema ütles et Rumeenia. Tükk aega vaidlesime. Siis mulle plahvatas, et on jah Rumeenia pealinn! Ma pidin häbi pärast maa alla vajuma. Kahmasin venna pooleldi riietatult kaasa ja panin jooksu.

Vend mõtles palju igasuguseid kolle välja. Meil oli Roheline koll, Kandiline koll, Puhuja koll ja kindlasti veel kolle, keda ma ei mäleta. Puhuja koll oli uksepraost lakke paistev valguslaik, tema puhus magajatele näkku. Mida teised kollid tegid, seda ma enam ei mäleta. Aga nad ei olnud pahad, ja kui olidki, siis oli igaühe vastu mingi abinõu.

Vahest tülitsesime vennaga ka: Ma pidin talle ükskord vihahoos naaskliga kintsu lööma, õnneks sai pidurdus enne must jagu, ainult väikse punase täpi lõin.

Vend on mul praegu edukas inimene. Naine, kolm last ja mitu töökohta. Kuidas tal nüüd unenägemise ja kollidega lood on, ei tea. Pole ligi kakskümmend aastat saanud temaga enam "päriselt rääkida". Ta on fantastiline töömees iga töö peale. Ametilt on ta tegevjuht ja organiseerija, aga ta teeb suurepäraselt ka kõiki "oma käega" töid, ka kõige mustemaid. Iga ema peaks olema uhke temasuguse poja üle. Aga eks temalgi on omad mured. Vennal on nõudlik ja esinduslik naine.

Huvitav on see, et vend ei mäleta isa-ema tülisid. Tema meelest oli meil ideaalne õnnelik perekond. Aga minul jälle on tülid valusasti meeles. Isa ja ema olid mõlemad eraldi võttes toredad inimesed, aga nad olid nagu kass ja koer. Tülitsesid pidevalt ja iga väikse asja peale. Kuid oli ka paar suurt asja, mis okkana kogu aeg nende suhet torkisid. Minu meelest oli ema õnnetu ja sellepärast ma pidasingi naise elu õnnetuks ja tahtsin poiss olla. Ja isast oli mul seepärast kahju, et ema teda ei armastanud. Iseloomult olin ma rohkem isasse. Aga minu sündimise pärast nad abiellusid. Tegelikult oli neil ka ühisjooni palju ja omal kombel nad ka meeldisid üksteisele, kui vaid neid okkaid poleks olnud.


Me elasime talvel linnas, suvel maal. Maal olid taluloomad, linnas saime tänu vennale hamstrid. Hollandi Juustu ja Värdhamster. Viimasel oli üks varvas puudu. Nad elasid vineerist vaheseinaga kaheks jagatud vannis. Käisid üksteise poolel vargil. Üks ahmis teise toidulaost põsetaskud nii täis, et ei mahtunud enam vaheseina alt läbi. Kui peremees vargale peale sattus, viskas varas end selili ja teeskles surnut. Ükskord kaklesid nii, et teisel kõhunahast suur tükk lahti. Kuldhamstreid peab ikka eraldi puurides pidama. Vahepeal olid ühed pojad ka. Hamstriema käis öösiti pesast väljas, näris venna voodi puruks ja kiskus sealt seest vatti omale pesa jaoks.



Mul oli akvaarium luukaritsate, vesikirpude ja sääsevastsetega. Lisaks suur hunnik toataimi, põhiliselt kaktuseid. Sõitsime igal suvel maale kõigi oma loomade ja taimedega. Liiklusmiilits pidas meid ükskord sellise koormaga kinni, tore kohtumine oli :). Autosõidu ajal me sageli laulsime vennaga. Maal kiikudes ka. Repertuaar oli suures osas pärit Kukerpillidelt. Legendaarne EP aastast 1976 "Rahvalikke laule" oli päris ära käiatud, lemmiklaul sealt oli "Meremehe jutustus".

Luukarits

Üks luukarits oli teistest väiksem (ise ma nad kraavist püüdsin), aga hästi väle ja terane, ta oli minu lemmik. Toitsin neid kuivatatud vesikirpude ja keeduvorstitükikestega. Ükskord haaras minu lemmik liiga suure tüki suhu ja pärast ligi veerandtunnist piinlemist heitis hinge. Ma olin kala puhastanud küll ja küll, kuid seda surnud kala kätte võttes oli tunne, et puudutad laipa. Ma lahkasin teda ja sain vorstitüki kätte ka.
Seda sai ka tehtud, et mingi leitud surnud lind või loom maha maetud ja siis paari nädala pärast vaadatud, et mis järgi on.

3. Uned, mõtted ja unevahendid

Ma võisin olla umbes kuue aastane, kui oli periood, mil enne magamajäämist nägin kinniste silmadega fantastiliselt ilusaid värvilise valguse jõgesid. Ma nimetasin neid unevahenditeks, sest neid vaadates oli mõnus und oodata. Need olid nagu voolavad erinevat värvi tahvlid, tulid üksteise järgi ja mitmel tasapinnal risti-rästi. Kõige rohkem oli kollaseid. Harvem siniseid ja rohelisi. Punane oli päris haruldane. Neile heideti vahest peale mingi helendavalt hall võrgutaoline kate, mis võnkus ja väreles. Ma sain ise ka nende “sekka” minna, nendega sõita ja eriti meeldis mulle neid rulli keerata, pigistada ja siis kuhugi ära peita. See andis nagu jõudu või kuidagi nii.
Ja siis mingil ajal hakkasid need nägemused harvemaks jääma. Mul oli nii kahju. Et neid esile kutsuda, panin õhtuti nukumantli sisse värvilisi plastmassist rõngaid, et siis tuleks seda värvi “tahvlid” silma ette, ja mantli nendega voodi kõrvale. Ega see palju ei aidanud. Viimastel kordadel oleksin nagu ainult läbi väikese musta ümmarguse augu vaadanud seda värvilist maailma.
Üks teadlane arvas, et see võis olla mul aju nägemiskeskuse kasvamisest tingitud.

See pilt pole küll üldse mitte minu nägemustest, aga enamvähem sama ilus.


Voodis ma ka filosofeerisin. Ma ei saanud kuidagi sellest aru, et kui maailmas on mitu miljardit inimest, siis kuidas saab olla nii, et ainult mina olen mina ?!? Ma pidin selle küsimusega endal ajud ära nikastama. Hiljem olen kohanud veel kahte inimest, kes sama küsimusega lapsena pead on vaevanud.

Vahest hakkas mul voodis lamades üks või teine lihas tõmblema-värisema, tavaliselt mõni jalalihas. Siis ma hakkasin omaette endale mingit juttu ümber jutustama, see viis mõtte mujale ja siis kadus tõmblemine ära. Selles vanuses ma kartsin surma. Mulle tundus nii kahju kui ma ei saa enam maailma tajuda, kui ma ei saa seda oma enda mina tajuda, millest ma aru ei saanud, miks ma teiste inimeste minasid ei taju. Siis tundsin erilist, südame alt tühjaks võtvat õõva. Hästi on seda tunnet kirjeldanud ka teised:

Minul on nii, et kui ma väga keskendun sellele, ja kujutan seda ette, et peale surma midagi ei ole, on tühjus. Ja seda, et see, mida ma tunnen, on ainuke reaalsus. Midagi rohkem ei ole olemas ja pärast seda ka midagi ei tule, siis väga keskenduses, tekib väga imelik taju mul. Selline õõvastav imelik tunne, mida ma siis olen püüdnud alal hoida tol hetkel ainult see pärast, et see nii imelik on.

Kui osata sealt veel veidi edasi mõelda/tunnetada, siis käib ühel hetkel peas plõks ja koheselt tekib tõsine kabuhirm, lausa paanika. Kasvõi keset ööd voodis mõtiskledes on vaja järsult püsti karata ja kuskile akna äärde rahunema minna. Pääseteed pole, RAISK!!!

Ma miskipärast väiksena vahepeal kahtlustasin, et äkki ma ei olegi enam elus. Tegin aegajalt katseid, liigutasin hästi kiiresti kätt näo ees - kui käsi liikus, järelikult olen elus. Aga sellisel kujul surma kartmine läks üle juba paari aasta pärast.

*********

Kaks kõige halvemat unenägu väikese lapsena olid sellised. Esimene. Ärkasin nagu üles, võibolla ärkasingi päriselt ka, ja nägin ahjuukse peal valget suurte uhkete sarvedega põtra. Kuju järgi hiljem ma oletasin, et tegu oli hirvega või Megalocerosega, aga kuna ma sel ajal muud suurt selliste sarvedega looma ei teadnud, siis oli valge põder. Ta ei teinud mitte kui midagi, ainult oli kohutavalt õudne. See oli mingi eriliselt puhas õudus.

Megaloceros, Znedek Burian'i maal.

Teine uni oli selline, see oli nüüd kindlasti kõik unes. Mul oli koer, me olime head sõbrad. Siis midagi paha ründas mind ja mu koer lõi selle rünnaku tagasi. Aga ta jäi ise selle tõttu haigeks, ta jalaluud muutusid pehmeks, niiet ta sai käia ainult nagu nagu hüljes loibadel paterdades. Ta ajas end minu najale püsti, et oma armastust avaldada ja mina tõukasin ta jälestus- ja hirmutundega endast eemale. Ma nii õudselt kartsin teda, ta nägi kohutavalt ebardlik välja ja samal ajal oli halb tunne sõpra niimoodi eemale tõugata. Sellest unest jäi väga halb meeleolu ja praegugi on. Kas ma olen tõesti nii halb inimene?

Möödunud sügisel tuli see viimane unenägu väga elavalt meelde. Naabri kass oli väga vana, peaaegu 20-aastane ja ta jalalihased olid juba nii nõrgad, et loom ei jaksanud enam käpaotstel käia (nagu enamik loomi tegelikult teevad), vaid kõndis “täistallal” ja see andis talle natuke sellise loibadel kõndimise välimuse nagu minu unes. See kass tuli mulle ootamatult maja taga vastu, mul oli “nõrk” hetk, ma lasin end temast ehmatada ja pärast seda tuli  mul täiesti lambist valu selga. Haldjanool. Arvasin, et küll läheb kohe mõne minuti pärast üle, aga läks hoopis tasapisi nädala-kahe jooksul. Ei tea, mis see tegelikult oli. Pärast seda tuli kõik see muu jama ka veel, mille pärast ma seda blogi kirjutan.

2. Astronoomia ja minimalism

Ma ei jäänud õhtuti eriti kergelt magama. Mäletan, et ikka lesisin voodis ja mõtlesin midagi omaette. Vahest unistasin stiilis, et "mina päästan maailma". Ju ma siis päevasel ajal miskipärast solvunud või mahatehtud olin. Mäletan, et ükskord kujutasin ette, kuidas ma olen liiklusreguleerija. Liiklus ristmikul on ülitihe, üks ummik teise otsa, hullumaja. Siis marsin mina keset ristmikku oma triibulise sauaga ja liiklus hakkab sujuma nagu kellavärk. Maailm on päästetud ;) Ja kui kujutada ette, et ma ise olin sel ajal 5-6-aastane laps, siis võiks pilt reaalsuses väga naljakas olla. Ega ma ei teagi, millisena ma end ette kujutasin, kas lapsena või täiskasvanuna. Ma olin enamasti kuidagi nagu hoopis kehatu oma mõtetes, nagu pallike teadvust või nii.

Armastasin väga tähistaevast.  Kuueaastasena oli üks mu lemmikraamatuid 11. klassi astronoomiaõpik, autor Vorontsov-Veljaminov. Lugesin sealt jutustavaid osi ja sain aru küll. Ülesannetest, mis arvutusi nõudsid, ma muidugi midagi ei jaganud, kuid lohutasin end sellega, et tulevikus hakkan jagama. Kuid see oli asjatu lootus. 11ndasse klassi jõudes ei osanud ma neid rohkem kui 6-aastaselt. Ega ma ei pingutanud ka. Astronoomiatunde meil koolis üldse polnudki, sest õpetajat polnud.


Tähistaevaga seondub üks varase lapseea unenägu. Olin pimedas lageda taeva all mustal värskeltküntud maapinnal kartulikasti sees, seekord küll väikse lapse kehas. Seejärel oli lähedalt ja suurelt näha Linnutee galaktika spiraal (ma ju teadsin lapsena, milline see on) ning pähe lõi mõiste "vana".

No ja ma lugesin makilindi peale ka oma kosmoseseiklusi. Kui ma tahaks New Age liinis karjääri teha, siis saaksin end tähelapse pähe müüa küll. Kahjuks see salvestis oli kõva ülenivooga tehtud, niiet hiljem sõnadest suurt midagi aru ei saanud. Ma muuseas olin vahepeal armunud planeeti Marss. Hiljem vaadates täpselt samamoodi nagu mõnda poissi.

*******

Sirje Runge "Maastik"

Õhtuti voodis lesides vaatasin tänavalaterna varju vastasmaja seinal; sel ajal olid sellised kübarataolised kuplid tänavavalguslampidel. See vaatepilt oli nii kohutavalt ilus, nii lihtsad ja selged geomeetrilised vormid - maja risttahukas, otsasein, millest osa oli valguses, osa varjus - nii õigetes proportsioonides ja nii õige nurga all, et seda võis vaadata terve igaviku. Taolist lihtsat minimalistlikku geomeetrilist vormi olen hiljem kohanud Sirje Runge ja Mari Kurismaa töödes. Ja siis ma mõtlesin - ma olen õnnelik. Ma olen kuue aastane ja ma olen õnnelik, must tähine taevas oli üle minu ja ma tundsin, et olen õnnelik.

Mari Kurismaa "Ruut"

******

Samasugune lihtsate vormide imetlemine oli siis, kui olin teismelisena maiadesse armunud. Võtsin V.Kuzmištševi "Üksi kolmesaja vastu" ette ja muudkui vaatasin ja vaatasin pilti tolteekide stiliseeritud inimkujulistest sammastest - atlantidest. Jällegi horisontaalsete ja vertikaalsete joonte täiuslik tasakaal. Üldiselt eelistan horisontaaljoonte ülekaalu.

Tula (Tollan), atlandid Quetzalcoatli (oletatavalt) templi juures

1. Alustuseks

Olen 1960nendate aastate keskpaiga väljalase. Sel ajal olid eesti lapsed väiksena ikka linalakad, aga mina olin tumedate juustega niiet mind kutsuti “väike must” ja juudiplika. Need tumedad titejuuksed jäidki mulle pähe, on praegugi – peened, õhukesed ja õrnad titejuuksed. Ja mis lapse kohta olid tumedad, ei olnud seda enam hiljem  mitte, lihtsalt selline tume kartulikoor.

Väiksena (9-10-aastaseni) ei olnud ma üldsegi nohik. Olin hirmus julge ja aktiivne, võõraid üldse ei kartnud. Mu ema oli minuga päris hädas, et ma kuhugi võõrastega kaasa ei läheks. Ükskord olime ema ja vennaga arsti juures. Sel ajal kui ema vennaga kabinetis oli, olin mina peaarstiga juttu teinud ja see oli mind oma kabinetti kaasa võtnud. Ema otsis mind ja leidis peaarsti kabinetist kostva suure jutu järgi üles. Mina olin alustanud vestlust lausega “Mina söön väga hästi!” Valetasin täiega. Minu suur probleem oli see, et ma väga vähe sõin ja olin tugevas alakaalus. Kui olin teises klassis, olin ikka nii väike, et ei usutud, et ma üldse koolis käin.


Aga üldiselt olin ma hea laps. Väljaarvatud siis kui ma kolm päeva lasteaias käisin. Jällegi söömise probleem. Ja magamise ka. Sel ajal pidid lapsed oma toidu kõik ära sööma, mina aga võõraste tehtud toite ei söönud. Ka ema tehtud toite valisin. Ma läksin kasvatajatega ikka kõvasti riidu. Magamise ajal ma omast arust lebasin vaikselt, aga silmad olid lahti. Kasvataja andis jala peale laksu. No ma sain vihaseks ja andsin kasvatajale läbi voodivõre jalaga matsu vastu :) Pärast seda anti mind emale õhtul üle sõnadega: “Seda ei saa kasvatada, seda peab taltsutama.”  Emal oli väga  häbi :(
Rohkem ma lasteaias ei käinud. Olin hea meelega üksi kodus. Mul ei olnud igav ja ma ei nutnud emmet.


Olin ka imikuna palju üksi olnud – küll kodus, küll haiglas. Haiglas olin ma palju, alla-aastasena. Ükskord olevat ma tahtnud haiglast põgeneda, arstid olla saanud roomava imiku välistrepilt kätte.